Kägu, nagu me teame, teeb ‘ku-kuu!’, seda sai Ärtu Saaremaal ohtralt ka live‘s kuulda.
Täna hommikul kukkus aga inimene ise ja see pilt eilähe mul siiani silme eest ära.
Diivanitele ronimine on juba mönda aega käpas. Kuni diivanitelt maharonimine väga veel käpas ei olnud, viibis vanemlik instants pidevalt südari äärel, sest no allakukkumine. Ma kujutasin kogu aeg elavalt ette just köige kehvemat varianti- pea ees, kael köveraks. Samal ajal tundus, et no selline köige murdvam vöimalus ei ole töenäoline realiseeruma – no on ju ka mustmiljon erinevat nurka, inimene on aktiivne ja no miks peaks. Üldsegi läks kogu pinge oluliselt väiksemaks, kui inimene omandas pepu-ees-tehnika, tundus, et nüüd on kukkumise osa enamvähem välditud.
Ja siis see juhtus. Inimene turnis parimas vöimalikus tujus, näpus proua ema prillitoos. Ma nägin pooleteise meetri kauguselt ilusti profiilsi, kuidas Ärtu kukkus TÄPSELT nii, nagu ma olin ette kujutanud – nägu ees põrandale, kogu keha raskusega otsa, jalad üle pea. Kohutav vaatepilt. Ma ei häbene tunnistada, et kui kohe järgnevalt kostis röökimine, siis tundsin igatahes kergendust. Järelikult kael terve.
Ärtu, nüüd on diivanilt kukkumine ära tehtud, ROHKEM ei ole seda enam vaja teha!
Päevakorras on plaan A. 