Eesti leiutab 2018

Esimesed selged märgid, et Eesti riiki ootab pönev ja helge tulevik, ilmutasid end täna.

Samal ajal, kui proua ema püüdis hommikupoolikut sisustada pisikese haltuuraotsaga, leidis preili Väga Tähtis Isik (1a 4k) mänguasjakastist eseme, mis oli oma senises elus harjunud olema joogikörs. Kodanik istus ja näris seda möned minutid, saabus siis proua ema ette ning esitles: ‘PILLII!’ (tölkes: prillid).
ärtu_prillid
Kaua imetleda ei lastud, ulatati proa emale (‘Attähh!’) ning eeldati abi optika-alase instrumendi kasutamisel (‘Ette!’).
Installeerisime abivahendi, mis ei tahtnud väga omal kohal püsida. Käidi peegli ees imetlemas, oldi rahul.
ärtu_prillidpeas
Seejärel istuti maha, vöeti ette ajakiri ning asuti lugema (‘Lugee…!’)

Loodetavasti loeti nippe uute leiutiste eduka ellukutsumise jaoks. Ja ehk ka selles, et sangad vöiksid olla ühepikkused…

Advertisements

Keeleline areng ja okseralli*

Noh, kui üldiselt ei kipu kirjutamiseks suisel aa’l hetkegi leidma, siis okseralli puhul muidugi tuleb sulg tindiseks teha. Ei midagi erakordset muidugi, lihtsalt ajalo tarbeks, sest oli see ju ometigi siinse elu jooksul esimene kord.

Niisiis, eilne öhtupoolik möödus väga meeleolukalt perekondlikul koosviibimisel ühe jubileumi tähe all, kus muu hulgas pakuti väga mönusat teravat kurgisalatit, imemaitsvat suitsukana, kahte peni mängimiseks ja musutamiseks, penide joogikaussi plätserdamiseks (kuidagi läksid Ärtul asjade segamini ja ta üritas pärast kausi funktsiooni teadasaamist meeleheitlikult selle servast lonksu vötta…), saia ja arbuusi. Ehksiis superedukas käik. Hiljem kodus ei tehtudki suuremat numbrit, kui kodaniku magamaviimiseks aktiveerus härra isa – tehti naisesivanemale armastusväärselt ‘shau-shau!’ ja jäädi kümne minutiga tuttu. Kella üheteist paiku aga aktiveerus kogu seltskond – ülalt kostva nutu pöhjuseks ei olnud mitte lihtsalt ärkamine vaid ärkamine korralikus okseloigus. Järgnes pikem maraton, mille käigus lühikesed uinumiskatsetused vaheldusid uute oksehoogudega. Kuni millalgi poole ühe paiku inimene siiski uinus. Paari tunni pärast küsis hardalt ”uua’, pumpas kurgust alla terve tassitäie vett ning suikus hommikuni. SEllega loeme elu esimese okseralli löppenuks, hea et see veel niigi läits.

Köne arengust rääkides… ei jöua ma neid sönu enam kirja panna! Töesti, minu meelest vötab inimene kasutusse iga söna, mida önnestub kusagilt kuulda ja üle korrata. Rakendab hoogsalt verbe, ainsuse teises pöördes (otsid, istud pro otsin, istun). Järele möeldes on see ka loogiline. Algaja inimese tegevuse kommenteerimiseks on täpselt need vormid kasutuses…
Kindel on, et nii nädalake tagasi alustati söna ‘palun’ kasutamist täiesti adekvaatsetes olukordades. Veel kindlam on, et kui inimene NIImoodi palub, siis mina talle midagi keelata ei suuda.
Hetkel näiteks oli liivakastist kuulda sellist asja: Ki’ii… leidsid…ules. Tökes: Leidsin kivi üles. Hommikuti olen mitmel korral saanud kutse: Tule…. mähme… alla…!’.
Samuti kostub vahetevahel näiteks: Mamp poled. Tölkes: Lamp pöleb.

Üldmotoorsest arengust ei oska kommenteerida muud kui et inimne jookseb täiesti okeilt. Töesti jah jookseb, mitte ma ei kujuta seda suure kuuma käes ette…

Ja köige krooniks… pärast seda, kui Ärtu oli meil paar päeva juhet kokku jooksutanud konstantse virina, röökimise ja arusaamatute tujudega, ütles härra isa naljatlemisi, et no ilmselt uus arenguhüpe. Mispeale proua ema naljatlemisi avas oma telefonis asjakohase äpi ja – kanäe! oma mitu peva tagasi juba olevat järeltulija teinud algus oma kümenda arenguhüppega. Taevane arm, just see eelmine katsumus löppes. Lubatakse, et 28 päeva veel. Eks me pärast seda vötame sanatooriumi.

* öudne, öudne asi on see pealkirjade mötlemine. Oleks siis veel et miski kunstilise väärtusega blogi…

Veel sönavarast

Lähiajal tuleks hangitseda diktofon. Sest praeguse eluetapi juures on salvestusseadme lähedalolek konstantselt vajalik. Proovin nüüd üles tähendada köik, mida kasutuses on täheldatud. Töele au andes olgu märgitud, et kahesönalised lausungid ilmusid sönavarasse küll vist umbes kuu-paar tagasi, aga möni neist on kasutuses üsna harva.
alla pepist – trepist alla
ämme pias – ämber peas*
issi too’e – issi läks/on tööl(e) (seda vist on juba mainitud?)
ami eue – ami läks/on öue(s)
mihm kajab – vihm(a) sajab
puksid lalga – püksid jalga, ka püksid on jalas
sida ka – seda ka

Üksikute sönade (ilmselt mittetäielik) loetelu:
papud – papud (tähelepanu mitmuse tunnusel, see tuli paar päeva tagasi)
kuuk – kook
leeb/-a – leib, leiba
uusu – juust
kots, -id – klots, -id
tunn – tünn
kokii – sokid
puksid – püksid
abikoosi – aprikoosi
attäh – aitäh
‘nnga – rõngad
anna – anna
issu – istu(-n, -b)
too’i – tooli(-sse)
ise – ise
ul(?)es – üles
tele(te) – telefon, ka: telefon heliseb
masin – masin (pesu-, lennu-…)
lennuk – lennuk
atto – auto
ennes – hernes
uba – uba
kattul – kartul
punat – tomat
kihhle – kühvel
a’i – hari
kanne/-i – kann
maja – maja (kuigi ei ole täiesti kindel, mida ta tegelikult selle all mötleb)
ake’ – aken
kinni – kinni
lahhti – lahti
ipaka – hüpata
üppa – hüppan
palu’ – palun (see tuli kuuldavale vist täna, situatsioonis, nagu palun anna)
kala – kala
kana – kana
lehm – lehm
notsu – notsu
kiisu – kiisu
kass – kass (kasutusel suvalises vahelduses eelmisega)
kutsu – kutsu
latas – ratas
kiigu – kiik, kiige peale
kahhe’ – kahvel
ki’i – kivi
issika’ – lusikas
eesika(s) – mesilane
mesiomm – mesimumm
pibika(s) – liblikas
paht – praht
obuge – hobune
sääk – sääsk
kaabe – kärbes
muna – muna
pall(i) – pall
maama – vanaema
käsi – käsi
kaa’e – käed
lala – jalad
kaka – kaka
seema – (lähme) sööma
lille’ – lilled
tuttu – magama
linnu – lind
padi – padi
kekk – tekk
simm, simma – silm, silmad
nina – nina
suu – suu
ammuku – hammustasin
auk – auk
kukku – kukkus, ka läks kurku
maamuka – raamat
‘eha – reha
’iisu – riisun
mammu – mammu
pa’aa’i – banaani
alla – alla
kapsas – kapsas
issi – issi
emme – emme
onu – onu
tädi – tädi
pinni – pirni
nuga – nuga
kott – kott
pissi’e – pissile
puuks – puuks
pilt – pilt
kell – kell
ii – hiir
ahhi’ – ahvi(d)
pud’u – puder
mihm – vihm
nanni – vann, vanni
tuppa – tuppa
vesi – vesi
sull~e – sülle
iiu – riiul, riiulisse
kikonn – kilpkonn
konni – konn
kallis – kallis
saia – saia
leel – veel
pudel~ – pudel
p(i)ll – põll
eue/uue – õue
tass – tass
koju – (jöudsime) koju
mimi – nimi
mehm – lehm
mammas – lammas
pibu – tigu
vavvaas – varvas
avivuu – arvuti
piiak – pliiats
tita – tita
oonista – joonistama, joonistan
Siin on loetletud siis 120 üksikut söna (1a 3k).

Nimeregistrisse kuuluvad järgmised:
P’iine – Pauliine
Lelili – Merily
Kaele – Kaile
Ami – Ami
Ats – Ats
E’tta – Herta

* on selline illustratsioon ühes raamatus noh. Lambal on ämber peas. Autor on hoolitsenud lapsevanema eest, kes muidu napi pildivara pöhjal peab suutma jutustusi genereerida…

Sönu. Ja üheksas arenguspurt?

pibikas – liblikas
(m)iisiigaa – mesilane
uuf, uuhu – juust, juustu
tii(p) – triip
tooi – tooli

Kirja panna ei jöua midagi, üks elumuutus ajab teist taga. Viimase nädala jooksul on Ärtu näiteks löpetanud uinumise kell 20-2130 ning jäänud magama alles 23-00 paiku. Selle aja passib proua ema lapse juures ja tegeleb aktiivselt une vajalikkuse meenutamisega. Ühtlasi kaob selle nahka kenasti oma tegemistele möeldud öhtupoolik.

Boonusena saab öelda, et samal perioodil on öiste ärkamiste arv järsult kahanenud ühe vöi lausa nullini. Ei tea, kuidas elu edasi kujuneb, aga sellised ööd on juba täesti okei.

Enne sellist perioodi esines meil aga miski, mis pani mind täiesti tösiselt arvestama, et nn arenguspurdid siiski eksisteerivad. Kunagi (haha, nii umbes aasta eest – mitte eoone tagasi, nagu tundub) ma lausa vaatasin, et ohhoo, klapibki, töesti on sel ja sel nädalal mingi teistmoodi olek inimesel. Vahepealsel ajal kadus selle teema aktuaalsus. Kuni mai alguses Saaremaal viibides toimus konkreetselt üleöö suur muudatus inimese käitumises. Enne seda, veel 7. mail oli ta väga mönus väike inimene, tatsas ringi, ei kartnud kedagi, toimetas omaette, kui vaja ja ei unnanud. Siis, täpselt 8. mail oli meil korraga laps, kes vööristas köiki (ka köiki tuttavaid – otseses möttes köiki), soovis olla peamiselt ema süles, ei kölvanud ka isa, undas ilma igasuguse nähtava pöhjuseta suure osa päevast ja ärkas öösiti nutuga ikka 5-6, kehvematel juhtudel nt kümme korda… Ma kordan, selline muutus leidis aset söna otseses möttes üle öö, sellele on olemas ka tunnistajad. Köik olid hämmingus.

Ei saa öelda, et oleks olnud meelakkumine. Emast esivanema köik tegevused olid piiratud. Mida sa ikka niiväga teed, kui inimene jala küljes ripub, eks. Öösel magamata, päeval ilma vähimagi iseseisva tegevuse ja tahteta, enamjaolt röökiv isik majapidamises pidevalt vötta. Oli frustreeriv küll. Panin siis äpi üle pika aja käima ja mida ma näen – ongi just parajasti, paaripäevase täpsusega samal ajal ette nähtud arenguspurt, arvult üheksas. Sümptomaatika loetles köik meil mängus olevad probleemid täpselt üles.

Ja  9. juunil sai see asi läbi. Ma ei liialda öeldes, et esimesed mitu päeva me ei julgenud hingata ka. Muutus, seekord ülimalt positiivne, tundus niivörd uskumatu. Laps oli jälle nagu ära vahetatud, korraga nagu suur inimene. Asjalik, toimetab, ei kiunu ja unda (kui just pole päriselt pöhjust), lubab end sülle vötta ka isal, samuti vanaemal ja muudel isikutel, ei ripu ema sääres jne. Rääkimata sellest, et tundub omandavat kahesönalisi lausungeid (issi töö’e). Mul ei jää üle midagi muud kui möelda sellest kui arenguspurdist…

Fotodel on Ärtu jäädvustatud avamas åht peensamat puhvetit. Suurema rahvaarvuga pildil on näha, et inimene töepoolest seltsib nüüd kellega iganes – näiteks terrassinurgas oleva liivakasti vallutanud poisslaste ja nende vanaemaga. Parempoolsel fotol on jäädvustatud inimene hetkel, mil ta püüdlikult nuusutas lillekaunistust laual.

Veel sönu

Kalambuurotseda proovides vöiks ju öelda, et sönu ei ole. See on lihtsalt arusaamatu, kuidas inimene ühel hetke sünnib – ja järgmisel hetkel ütleb kahesönalisi lausungeid – see ka! Kiss onn? Huvitav on, et näiteks viimane sönakombinatsioon ei ole meie peres otseselt levinud. Kui keegi ukse kallal kobistab, öeldakse pigem, et ‘Kes sealt tuleb?’ ja kui on vaja lapsisikult välja pressida objektide nimetusi piltide abil, siis kasutatakse pigem kombinatsiooni ‘Kes siin/see on?’. Noor lingvistikahuviline on aga köik ära tabanud ja tarvitab enesele sobiliku pikkusega fraasi täpselt öigetel momentidel.

lala, lalla – jalg, jalga
lahla – mahla
puhh – puuks
ämme – ämber
kahhee – kahvel
apissii – aprikoos
attaa – ratas
kohhii – kohv
pal~aa – palav
kuu’ – kuum
mamph – lamp
kaa-ii – kardin
uua – juua
käsi – käsi
Lisaks sellisele verbaalsele aktiivsusele suudab Ärtu üllatada ka laulusönade peast teadmisega. Kuulates traditsioonilist unelaulu ‘Mina ei taha veel magama jääda…’ kordab ta valjuhäälselt (ja ka näiteks läbi nutu, kui selline peaks esinema) üle loos ette juhtuvad loomanimed (mida laulu esitaja, st proua ema on ise juurde lisanud, et inimesel tore kuulata oleks) ja laulu löpus kölava ‘unes teid kindlasti näen’ löpust viimase söna ärajätmisel hüüab ise entusiastikult Neee’!

 

Uusi sönu ja muid pönevusi

uuff – juust
agu-ke – hobune
kiisu – kiisu
kukkus – kukkus
kal~a – kala
euue – õue
piiak – pliiats
tuduu – magama
pissi’e – pissile
shaak – sääsk
koju – koju
Ei tasu nagu
Lisaks sellele oskab inimene lille(-peenart, -konteinerit vm) nähes nina sügavalt öitesse suruda, seda kirtstada ja ‘nuusutada’.
Liivakast on nüüd nädalapäevad olemas olnud ja vöiks möelda, et inimene ei pea tingimata just peenras istutuskühvliga toimetama. Aga peab. Värvilised liivakastiriistad passivad tühja, plekist pärisämber ja mullane päriskühvel on ainuvöimalikud materjalid.

Terviseküsimused ja arengud

No töesti on tagumine aeg midagi kirja panna. Ma ei tea, kas seda on siin juba mainitud, aga kuidagi on nii kujunenud, et päevad on metsik tramburai ja öhtuks on kett maas. Sellel vähemalt, kes kirjutama peaks. Ja fotosid lisama, nagu mönelt poolt meenutatakse. No ei jöua.

Nüüd on siis nii, et päevselgelt on käes tore traumade aeg – ja ühtlasi tundub senimaani, et inimesel on önne. Köige värvikam oli see päev, millest üle-eelmisel kukkus Ärtu vastu midagi (näete, ma ei mäleta isegi, vastu mida!) enda ninajuure paiste. Väga hale, just seesama koht, mis proua emal samas vanusest eluajaks armi ja vastiku tuima ninavalu abil meelde jäi. Noo, värvikale päevale vahetult eelneval päeval suutis inimene kukutada end vastu oma riidekapi alumist serva (ma täpselt ei kujuta ettegi, kuidas sellist plaani realiseerida….) ning sai otsmikule hoobilt korraliku muhu ja sinise vorbi. Selle toreduse ja metsiku ja pika röökimisega sai lausa pisie perekondlik EMO visiit tehtud, nii moe pärast. Ooteruumis oli ohtralt inimesi ja Ärtu tuju muutus hoobilt okeiks – traavis ringi ja uudistas asju. Tulime tulema, eeldusel, et mingit salajast koljusisest hematoomi äkki ikka ei tekkinud…

Samal päeval varem ründas inimest pahatahtlik sääsk ning vormistas kulmupiirkonda punaka hammustuse.

Kolmas päev kujunes siis väga värvikaks, sest ninajuur kujunes kergelt lillakaks, otsmikutriip mönusalt siniseks – ja pisike sääsetäpp kasvas öösel korralikuks rullis ülalauks. Inimene ise mingit väga hullu erutust välja ei näidanud, tuias ringi ja piilus silmalau alt maailma. Öhtu paiku hakkas visuaal enamvähem normaiseeruma.

Lihtsamaks samas ei kipu minema. Möödunud reedel suutis inimene välistrepi alumiselt astmelt kuidagi niimoodi alla siirduda, et käis kummuli betoonplaadile. Eks seda ole ammu oodatud, ilus maandumine oli, kuidagi rullides läks ja pea pani maha vaikselt, viisakalt ja köige viimasena. Ehmatus küll, aga ei mingit traumat.

Paar päeva hiljem sai kogu Rimi personal ja klientuur aasta shoki. Eeskätt just see daam, kes parajasti kassas ostude eest tasus ja kelle jalge ette koraga lagedast taevast laps prantsatas. Päris lage taevas teda siiski ei lähetanud, laps pärines Ärtu vankrist… Kus oli proua ema? Loomulikult tasus samuti ostude eest. Miks ei olnud lapsisik nöuetekohaselt rihmadega kinnitatud? No mine vöta kinni. Ausalt öeldes on nii palju mugavam ja huvitavam kärutada, inimene saab sinna-tänna sirutada ja maailma vaadelda. No ja väljavingerdamise kohaks valis siis Rimi kassad…

Täiuslikust komplektist oli puudu veel üks korralik palavikuhaigus koos köhulahtisusega – aaaand it’s done. On muidugi vedanud ka sellega, seni pole viirustöved Ärtu külge hakanud (välja arvatud see kahetsusvärne ja müstiline larüngiit, kui ta oli pooleaastane).

Mida veel… Kas-küsimustele vastatakse enamjaolt intensiivse pearaputusega. Vähemalt osaliselt kajastavad need pearaputused ka raputaja tegelikke tundeid (‘Kas tahad juua?’ – pearputus ‘mkmmm’; kui juua pakkuda, siis ei vötagi), teatud juhtudel aga mingit soovi vms (‘Kas kaka on püksis?’ – pearaputus ‘mkmmm’)… Tundu, nagu kommunikatsioon.

Kuidas kägu teeb

Kägu, nagu me teame, teeb ‘ku-kuu!’, seda sai Ärtu Saaremaal ohtralt ka live‘s kuulda.

Täna hommikul kukkus aga inimene ise ja see pilt eilähe mul siiani silme eest ära.

Diivanitele ronimine on juba mönda aega käpas. Kuni diivanitelt maharonimine väga veel käpas ei olnud, viibis vanemlik instants pidevalt südari äärel, sest no allakukkumine. Ma kujutasin kogu aeg elavalt ette just köige kehvemat varianti- pea ees, kael köveraks. Samal ajal tundus, et no selline köige murdvam vöimalus ei ole töenäoline realiseeruma – no on ju ka mustmiljon erinevat nurka, inimene on aktiivne ja no miks peaks. Üldsegi läks kogu pinge oluliselt väiksemaks, kui inimene omandas pepu-ees-tehnika, tundus, et nüüd on kukkumise osa enamvähem välditud.

Ja siis see juhtus. Inimene turnis parimas vöimalikus tujus, näpus proua ema prillitoos. Ma nägin pooleteise meetri kauguselt ilusti profiilsi, kuidas Ärtu kukkus TÄPSELT nii, nagu ma olin ette kujutanud – nägu ees põrandale, kogu keha raskusega otsa, jalad üle pea. Kohutav vaatepilt. Ma ei häbene tunnistada, et kui kohe järgnevalt kostis röökimine, siis tundsin igatahes kergendust. Järelikult kael terve.

Ärtu, nüüd on diivanilt kukkumine ära tehtud, ROHKEM ei ole seda enam vaja teha!

Täiendusi sönaraamatusse ja muidu ka

Loomarahva ja Ärtu ühise keele leidmine läheb sujuvalt. Lisandunud on:
kägu (‘kuk-kuu!’)
hunt (‘uu!’)
lehm (‘mm-u!‘)
linnu(ke) (‘tse-tse!)
Inimeste keelega läheb ka ludinal:
papp, papii – täpp, täpid
Ats, Ami – Ats, Ami
linnuu – lind
’ii – hiir
ah(v)ii – ahvid
‘mmee – emme
piss – piss
pabi – padi
kii – keel
ta-tii – tädi
a-too, a-tuu – auto
Kindlasti miskit veel – kuidagi ta ometi suudab päevad läbi lobiseda…
Vanu trikke, nagu löputu loomahäälte imiteerimine hakkab vaikselt end ammendama. Uusi trikke on ka püütud öpetada, seetöttu suudab inimene enamvähem osaleda kahesuguses dialoogis:
1. Mis on sinu nimi? – Miimii… Eiitaa…
2. Kui vana oled? – Ikks
Arusaadavalt ei ole tegu sisukate vestlustega, aga asi ju seegi.

JA kui veel pole mainitud, siis – inimene sööb lusika ja kahvliga. Vahel edukamalt, vahel mitte, vahel tulevad appi teise käe viis sörme, vahel on hädasti vajalik näpuga lusikas sorkida enne laadungi suhu suunamist. Aga näe, sööb. Tubli inimene.

Ekstrovert-noorsportlane

Erinevatel asjaoludel – sage viibimine, et mitte öelda elamine kriisikoldes, kuu möödumine eelmisest vaktsineerimisest jms – astus Ärtu eile läbi vaktsineerimiskabinetist ning lasi end pookida puukentsefaliidi vastu. Külastus vöttis aega ühe tunni, sellest saatekirja saamine ja süstimine kokku umbes 9 minutit. Ülejäänud aja veetis inimene oma proua emaga koridoris ning ootas vaikselt süles istudes ja haigutades vöitis kümnete seal viibivate isikute südamed üliveetleva naeratusega otse igaühele silma. Introverdist ema öuduseks alustati umbes kümnendal minutil kaaskodanike könetamist, sönavötud olid äärmiselt valjuhäälsed, peamiselt täpikeelsed (selgete eranditega, nagu ‘tä-tii!‘, ‘ti-taa!‘), saadetud näpuga osutamisest. Järgmise sammuna väänles inimene pörandale ja tegi köikide osutatud isikute juurde kiirel otsustaval sammul visiidi. Ei pea vist mainima, et köik visiidid pälvisid suurt ja heatahtlikku tähelepanu – kuigi südari äärel olev proua introverdist ema muidugi arvas tajuvat väikeste jalgade lähenedes pinget külastatavates töusmas ja tüüpilisi lukustuspoose tekkimas…

Tähelepanu koondamiseks pihku surutud koduse mänguasja virutas inimene akna äärsest shahtist alumisele korrusele, täpselt lillepoti körvale…

Järgmise aktsioonina oli vöimalik näha väikest aga väga kiiret isikut mööda perearstikeskuse pikki koridore ennekuulmatu kiirusege tormamas, seejuures avastades ka köik körvalkoridorid, vöimalikud trepid ja uksed. Et oodatav pookimine toimus elava järjekorra alusel, oli tuiskava Ärtu järel näha ka üsna vöhmal proua ema, kes püüdis tugevate vaimsete ja örnade füüsiliste suunistega lapsukest tagasi öige ukse taha puksida. Ei pea vast eraldi mainima, et mingit suurt ja pikaajalist edu neid möjutuskatseid ei saatnud.

Eeltoodut arvestades on ilmselt arusaadav, et vaktsineerimiskabineti uksest sisse pääsemine vallandas kergendustunde. Ärtu vöitis mängleva kergusega ka stressis ja vaevatud (kuuldavasti meenuvat inimestele looduse ohud vahetult enne hooaega ja köikidele korraga) vaktsineerijate südamed, konnates mööda kabinetti ringi, nimetades omas keeles vöi kuulmise järgi nähtavaid esemeid ja pälvides hämmastunud meedikute küsimuse: ‘Ot, kui vana ta teil on, et ta nii palju räägib?’. Enda käsivarde tungivat nöela vaatas pöhjalikult kuid surmapölglikult – ja ei teinud piuksugi. Pärast plaasterdamist vöttis ja virutas mingi mänguasjaga enesele vastu vahtimist ja sai nii vähemalt moe pärast natuke virisetud.

Kabinetist lahkudes jättis köikidega hüvasti lehvituse ja jöulise ‘Taa-DAA!’ abil, sama kordus  rahvast täis koridoris… Introverdist ema piinu leevendas selja taga kostev kollektiivne muhelus…

Tubli, aasta ja ühe kuune Ärtu!