Ärtu 2a, Klamber 2k

Nädal tagasi, märtsikuu 23. päeval leidis aset ajalooline moment – Ärtu sai 2 aastat, Klamber 2 kuud vanaks. See sama kuupäevanumbri asi on väga mugav, ma ütlen.

Pidustuste puhul laekus kohale täiskomplekt vanavanemaid ning peaaegu täiskomplekt tädisid (puudus isapoolne tädi oma pojaga) koos kodakondsetega, samuti vanatädi tütar E. Toitlustusküsimuste lahendamine oli sel korral veidi teistsugune väljakutse, aga lahenes edukalt – isegi liiga, sest lademetes toidukraami tuli löpuks siiski lahkujatele kaasa panna… Üldjoontes möödus kogu ettevötmine mönusalt ja ootamatult stressivabalt.

Kaheaastane Ärtu, nagu köik siinsed lugejad on ju ammu aru saanud, on täiesti erakordne inimene! Jutustab, nagu täiskasvanu, kasutades seejuures oleviku ja minevikuvorme, kindlat ja käskivat (oojaa….!) köneviisi, liitsönu ja isegi liitlauseid (Kui tita hakkab nutma, siis laadio teeb häält, jah. Kui issi saes oksad äla, siis panime kälu peale ja issi viis äla. Kui kombekas saab mäljaks, siis… viskan pikali! [homeeriline naer]). On isegi esinenud juhtumeid, kus ta teel lasteaiast koju jutustab pikemalt päevasündmustest, samuti on müstilisel moel teada köikide rühmakaaslaste (keda viimasel ajal lisandunudtega on vist kokku nüüd 15…) nimed, samuti suudab inimene kokku viia nime ja nagis rippuva kombeka/saapad vöi lapsevanemad… Kahe kuu eest saadud trauma ema-isa kadumise ja vanaema saabumisega seoses on ilmselt taandunud – juba (!) saab vanaema aeg-ajalt ja söbralike repliikide osaliseks, enam ei torma isik hoobilt vanemate sülle turvatunde järele, kui vanaema pildile laekub… Klambri suhtes näidatakse üles aina suurenevat örnust, musitatakse ja kallistatakse, lohutatakse kägina puhul (Köik on kollas! Köik on hästi! Emme/issi kohe tuleb, ta kohe tuleb tagasi (nb! kahtlemata ei jäeta siin peres kunagi järeltulijaid kahekesi, aga on äärmiselt pönev piiluda nurga tagant, mida öed koos ette vötavad), tuuakse talle kätte riideid ja asju (See on tita kombekas – soovid, soovid?? Näe, titale laamat – loe!), lapsevanema asi on vaadata, et armastusega pakutav  kolinal otse tite näol ei maanduks.

Kahekuune Klamber on kosunud jöudsalt. Veidi pärast sünnipäeva sai visiteeritud pereöde, kes möötmistööde tulemusena sai teada, et
– kaal 6820g
– pikkus 61cm
Teise elukuu jooksul on seega kogutud juurde 1 kilo ja 100 grammi. Tugev tulemus (ja vanema öega vörreldes vaid veidi vähem).
Inimene jutustab heas tujus olles lakkamatult ja väga armsalt. Vaatab väga hoolega ringi köikvöimalikes suundades. Näperdab omaenda käsi (ehk siis toob käed keskjoonele ja hoiab neid seal – kui ma ennast nüüd korrektselt väljendasin) ja näiteks oma pead. Ärkab öösiti mitmetel kordadel. Tunneb enda väga häiritult, kui mähe satub mingit kraami täis olema – ja annab sellest kindlameelselt teada (erinevalt vanemast öest, kes sellisest pisiasjast end küll kunagi segada ei lasknud). Kaval plaan juba sünnist saadik harjutada inimest iseseisvalt uinuma (no et söödad köhu täis ja paned voodisse ärkvelolekus, nagu köik kirjakohad röhutavad) läheb kahjuks ilmselt vett vedama.

Elu kahe inimesega? Väga tore. Loomulikult oli algus veidi keeruline, aga seda ikkagi eeskätt Ärtu emotsionaalsete (turvatunne, ema lähedus) ja tervisega seotud raskuste töttu. Köige keerulisem (palju hullem näiteks kui ühe tite pidamise korral) on (ja jääb veel pikaks ajaks) see, et inimesi ei saa kahekesi jätta, turvakaalutlustel. See tähendab, et kui ühe imiku puhul ei ole probleemi minna hetkeks tuld ahju tegema, sibulaid praadima, pesu pesema (vöi siinkirjutaja puhul lausa hekki juurima…) siis praegu tuleb köikide nende tegevuste puhul enne läbi möelda, missugused abijöud (kaaslapsevanem) on kasutada vöi kuhu paigutada titt (praegu kasutusel olnud meetod on viia Klamber möneks minutiks ülakorrusele vedelema ning siis teha kiirelt ära omad toimetused….). Vahel önnestub Ärtu kavalusega appi meelitada, vahel (kaaslapsevanema puudumise korral) tuleb löivu maksta Klambri une arvelt (sest kuigi enamasti ei vöta Klambri uinumine üle poole tunni aega, ei soostu Ärtu üksinda alumisel korrusel olema rohkem kui neli minutit, seega on Klamber ka alumisel korrusel ja püüab meeleheitlikult diivanil natukenegi tukastada…).

Nii on. Väga ilus elu – ja näha on, et läheb iga päevaga ilusamaks…IMG_7863
Kahesed. Te panete tähele, et tordil on mölemale tähtpäevalisele sobilik arv küünlaid, jah. Aga pidulikumaid riideid selga panna ei jöudnud…

 

Advertisements

Kaitseliit ja puusekuu…

…on Ärtu uuemad arendused sönavara küsimuses.
– istub vannis: ‘Issi peseb käed äla ja pea äla ja käed äla ja… KAITSELIIT!!’. Naerurökatused igast suuanst. Mingeid ideid, kust selline termin pärineb, ei ole. Vabadussöja saade tuli just televiisorist, järeldame, et inimene ei köölunud niisama vaid kuulas ja talletas.
– härra isa on läinud öue ning toimetab seal kannatlikult oodanud jöulukuusega. Ärtu, kes teadupärast on rääkimise küsimuses ja sönavara osas väga ammu juba kaugele liikunud, hakkab ütlema kuusepuu, aga takerdub ja välja kukub puusekuu. Ilmselt kiidetakse see suurema kärata Ärtu ajus heaks, sest edaspidi kuulemegi kümneid kordi puusekuust vöi ka puusest. Nt ‘Ma lähen korraks öue. Ma vaatan puuse üle’.
– istub alustuseks oma 45 minutit järjest M tuppa veetud poti peal, laulab täiest körist ning keeldub lahkumast: ‘Ma pissin veel!’. Hästi.
Järgmine tegevus: joosta palja tagumendi välkudes söögituppa, pugeda lökerdades laua ja seina vahele – ja korraga kuulda oleva sorina saatel nentida ääretult kurva, nutulähedase ilmega: ‘Minul juhtus siuke…önnetus…’. Nojah, juhtus.
– vannis. ‘Ma panen näpule plaasti peale (paneb lego lille sörme otsa). Saigi kolda!’ Kodanik ema: ‘Kas sörm sai terveks’.
Ärtu (on hetke vait, siis vaatab mulle otsa): ‘Vöimalik…’
– vannis, ümiseb omaette: ‘Vaht… vaht ei kölba süüa…. vaht ei ole maitsev…. MULL on maitsev!’
– sööb kanakotletti: ‘Seal on kanad sees. Kukk ka.’ (Homeeriline naer emaüksuse poolt…Eks seda ma alati kartsingi – et lapsest saab väljakannatamatu humorist)
– jutustab: ‘Mina tahaksin minna asti (tlk arsti) juulde… Mina ei taha kodus elada…’ Kodanik ema: ‘Kus sina siis elada sooviksid?’
Ärtu: ‘Metsa sees…’ (täpsustuseks: tegelikkuses näitab inimene siiski väga suurt röömu iga kojujöudmise üle ning soovib elunemist siin jätkata – lastekaitsel ei ole vaja muret tunda).
– ronib kuskile – diivanile, kiikhobusele vm, ähib ja puhib: ‘Ma ei saa plaegu. Minul on tita köhus’. Ilmselgelt on paari kuu tagune aeg jätnud mälestuse.
IMG_7837
Saage tuttavaks, Kärbes. Nime päritolu teadmata, ristiemaks Ärtu.

Üldisem tähelepanek on, et mängudes valitseb kaks olulist teemat – meditsiin (varvaste ja näppude ravimine, mingite ‘aparaatidega’ koputamine, ‘plaastrite’ pealepanek, ‘rohtude’ andmine/vötmine jne) ja kokandus (produktide, eriti soola varumine ‘poest’, köige ja köigi toitmine lusikaga, ampsude ja lonksude jagamine, ‘söögi’ tegemine jne).

klamber_ärtu_mrts2019
‘Sellised nukud’ (Ami, 2019). 

Klamber, 1. kuu

Täitus siin hiljuti Eesti Vabariigil 101 aastat – ja päevake enne seda sai klambril täis esimene elukuu.

Köigepealt – igati vähe tähelepanu. Fotosid, nagu siin lähemad isikud on ka sedastanud, ülivähe. Ärtust sai ikka iga päev mitu tükki tehtud. Sünnipäevakoogile küünla panemine meenus alles ülejärgmisel päeval. Koogisöömiseks oli kohal terviklik komplekt vanavanemaid ning Pauliine oma vanematega, aga koogi (mis, muide, tuligi sel korral ehe plönn mitte brita) lahtilöikamise momendil polnud kohal ei tähtpäevalist ega tema ema. Vöime lihtsalt möelda nii, et kogu aur läks 24. veebruari pühitsemisele…

Esimese kuu jooksul kodanik
– sai asjakohaselt registreeritud. Nimega muret polnud – viis minutit pärast lapse sündi teatas tema isa, et jaa, ta töesti on ju KM nägu. On-on (nagu märgib aegajalt Ärtu).
– sai koheselt koduküla asemel kodulinna.
– vöttis kaalus juurde 1100g ja viskas pikkust 5cm – saavutades tulemuseks 5710g ja 59cm.
– ei saanud ühtki vaktsiini peale haiglas pakutud tuberkuloosisüsti. Selgub nimelt, et kahe aasta jooksul on vaktsineerimiskavas muudatusi tehtud ning b-hepatiidi vastu enam kohe sünnijärgselt ega ka mitte 1. elukuu täitumisel ei vaktsineerita. Mis tundub ka loogiline. Vist.
– öppis naeratama, tehes seda siiski oluliselt vähem kui tema vanem öde omal ajal
– magas väga palju – ja näitas üles positiivset suhtumist vankris magamisse. Loodetavasti see tendents jätkub, aga kogenud lapsepidajana ma juba tean, et absoluutselt köik on pidevas muutumises…
– töstis väga vara, juba nädalasena ilusti pead ja öppis huvitavaid objekte silmadega saatma.
– pöhjustas tohutus koguses musta pesu – seda mölmast otsast väljuva mustusega seoses… Klambril nimelt on omapära oksendada. Eks ta paistab karma tasumisena, sest Ärtu ajal sai üleolevat suhtumist üles näidatud köikvöimalike ‘hoia majas ohtralt marlilappe’ vm soovituste asjus. Ärtul töesti juhtus köige labasemat toidu ülesviskamist vist 2-3 korda elu jooksul, oksendamist vöibolla kord. Klamber seevastu on oma 30+ elupäevast julgelt 90% saanud hakkama suure oksepurskega – no need kosed on töesti vöimsad. Otsustatud on, et sel teemal muret ei tunta (aga perearst on asjaga kursis – seega pole vaja lastekaitset kohe teavitada…).
– sai enesele köigest 5 päeva vanuselt (28.01) uue sugulase. Uskumatult toredad ajastused ikka. Ma väga tösiselt eeldan, et Kertu on juba teinud plaani, kuidas oma perega järgneva 18 aasta jooksul vöimalikult suure osa aega Saares ja kuurortlinnas veeta.
– pödes nohu. Tegelikult teeb seda siiani. Nosiboo aspiraator (see manuaalne/mehaaniline – vöi kuidas nimetadagi) leiab kasutust vaat et kümneid kordi ööpäevas. Eriti vastikuks läheb ninavärk igal ööl umbes kella kolme ja nelja vahel ja sel ajal millegipärast ei anna eriti miskit ka aspireerida. Tegeleme toa öhu niiskemaks muutmisega, igaks juhuks.
– näitas üles pidevat vajadust olla süleshoitud. Köikidel ärkvelolekumomentidel paluks hoida inimest füüsilises kontaktis.

Palju önne, väike tubli Klamber!
IMG_7756
Klamber pesas (viimane on rohkem tuntud kui Ärtu paat)

 

Elukorralduslikku

Elu on tulnud korraldada siin mitmes möttes. Loomulikult möjutab igapäevarutiine uue isiku saabumine. Et oleks aga pönevam, siis pikitakse uudsete olukordade vahele lisaks ka ootamatusi, sammal selga kasvada ei saa. Teisisönu, kahe tite pidamise öppetunnid algasid meie peres kohe, aega viitmata.

25. jaanuari hommikul anti haiglas möista, et Klamber ja tema proua ema on edenenud niivärd kenasti, et vöivad kasvöi kohe astuma hakata (‘Aga no kui soovite öö minuga veeta, siis selle vastu ei ole mul ka midagi, andke aga teada!’ – reedese väga laheda ämmaemanda hoogne seisukohavött). Saatsin vastavasisulise teate härra isale, et ta teaks millalgi päeva jooksul vastavat logistikat korraldada. Järgnes telefoniköne sönumi adressaadilt: ‘Söidan praegu sinu autoga haigla juurest ära – lähen otse lasteaeda, helistati, et Ärtul on 38 palavik.’ Tohotillae. Sellise uudise juures tundsin selgelt, kuidas pühadeaegne draama on minusse kündnud korralikud sügavad vaod – sekundi jooksul jöudis aju genereerida stsenaariumi, kuidas nüüd tuleb kellelgi raskesti haige Ärtuga hospidaliseeruda, keegi peab hoolitsema imiku eest, maailm on pea peal. Telefoniköne pereöele (möttega käia Ärtuga kohe vasuvötult läbi ning vöibolla saada väike gripitest tehtud…) andis resultaadiks info, et kohale minna ei ole mingit mötet (?), ehk läheb üle ja kui ei lähe ja ei allu palavikualandajale, siis pöörduda EMO-sse (?). Olime niisiis selle küsimusega omapäi (ja ilmselt see ongi normaalne – lihtsalt arvestades kogu taustainfot – Ärtu äsjane raske haigus ja üldse pidev jama tervisega viimasel ajal + kohe koju lakuv kahepäevane inimene + ilmselt madalama vastupanuvöimega äsjasünnitanud inimene -, oleks sel hetkel tahtnud mingisuguski ärakuulamist ja tösiselvötmist).

Lühidalt – tekitasime koju karantiinitsoonid, eraldasime haige isiku ja uustulnuka territooriumid, paigutasime strateegilistesse kohtadesse käte desinfitseerimiseks vajaliku arsenali ja närvitsesime kolm päeva lakkamatult. Hiljem läks veidi paremaks, vähemasti enesekindluse möttes. Ärtu ilmutatud hüsteeriahoogude (ilma liialduseta, päeval ja öösel) pöhjuseks arvasime alguses millegipärast väga loogilise eakohase hulluse. Alles hiljem hakkas kuidagi selginema, et tegelikult piinab inimest ilmselt suur lähedusvajadus – vöi täpsemalt trauma sellest, et ema (kellega ta ju hiljuti haiglas pika aja jooksul sisuliselt kokkukleebtud oli…) temast järsult eemaldunud ja seejärel mitmeks päevaks lausa pildilt kadunud oli – vöi veelgi täpsemalt ilmselt kombinatsioon emotsionalsest traumast, haigusest, kodusest saginast ja ilmselt tajutavast närvilisusest ning eakohastest muutustest. Ei ole lihtne kompott, ausalt.

Tänaseks on asjad nii, nagu zhongleeriks ootamatult paljude pallidega. Vaikselt tundub, et Ärtu suur mure hakkab vähemasti igapäevaelust taanduma. Jonihood ja tujud käivad peal, aga tunne o, et need on pigem eakohased. Titest hakka kujunema isiksus…

 

 

Protsessikirjeldus 2

Niisiis, kuidas Klamber täpsemalt saabus? Nagu eelmisel korral, olgu ka siin toodud disclaimer: edasi lugemine omal vastutusel, intiimsete detailide osas tundlikum rahvas jätku kogu postitus heaga vahele, kirjapanemine ajaloo ja enese huvides, samuti selleks, et mine tea, äkki on kellelgi tolku (sest enamus meist ei ela rehetares koos mitme eelneva ja järgneva pölvkonnaga jne).

Nüüd, pea kaks nädalat pärast suursündmust (vöi elu teist maratoni, nagu üks tuttav sellelaadseid ettevötmisi nimetab) on endiselt tunne, et jah, see töö sobib mulle. Samas vöibolla on aeg hakata nentima, et organism ise ei arva seda…?

Seekordne ettevalmistav periood (9 kuud vöi siis ka 40 nädalat – kuigi see loendamine vöib algajal inimesel aju huugama vötta) möödus nagu lennates ja ilma igasuguste sümptomiteta, kaebustest rääkimata. Alguse ajast mäletame nii palju, et töepoolest tuli peale migni ‘hapu aeg’, nagu vanem rahvast teab nimetada. Näitena toon selle päeva, kus söitsin vist metsa mustikale vm – linnaserva Maksimarketis sai tehtud peatus ja haaratud kaasa ämbrike Peipsi hapukurkidega. Metsa jöudes polnud kurkidest miskit järel ning tagasiteel samasuguse peatuse tulemusena soetatud uut ämbritäit märkis koju jöudes üks pisike kurgike anuma pöhjal… Muus osas tuli endale pidevalt meelde tuletada, et seisukord on önnis. Nii kuni löpuni välja – ei mingeid säärte sügelemisi, valusid vms. Esimest korda oli füüsiliselt midagi tunda vist umbes nädalake enne tähtaega.

Erinevus eelmiest korrast – füüsilise aktiivsuse oluline vähenemine. No ega see Ärtuga rahmeldamine just mingi vedelemise möötu välja ei anna – tervisespordi oma aga amuti mitte. Suvel ei olnud lihtsalt enam mingit vöimalust pikemaid jalutuskäike teha – selle aja, paar tundi päevas, kasutasin töötamiseks. Sügisel hakkas lasteaiatrall ning see sisustas tegelikult pool elu ära.

Tuleb ära öelda ka see, et igasugused korralisi ülevaatusi viisid läbi sama arst ja ämmaemand, kes omal ajal Ärtut ilmale aitama sattusid. Ilmselt tänu sellele tundsin ennast kogu perioodi vätel nagu peopesas kantuna – kuna köikidel olid täpselt teada eelmise korra komplikatsioonid, siis sain pöhjalikke kontrolle ja ülevaatusi – mitu GTT-d, ultrahelisid, vereproove… – nii sageli, et mingit unustatuse tunnet peale tulla ei saanud.

Aga asja juurde. Kui hakkas lähenema 11. jaanuar ehk TA ehk tähtaeg, siis oli kodnik rase juba täiesti äärmuseni ära loksutatud. Viimasegi mötte selle kohta, et ollakse ehk kohekohe sünnitama minemas, vöttis ära siingi kirjeldatud haiglasessioon ja Ärtu haigus. Ma ei tea, kas sai mainitud, et mingit ‘sa ei tohi veeämbrit tösta, sa oled rase!’ juttu mina ei saa enam kunagi (nb! välja arvatud teatavate meditsiiniliselt pöhjendatud konditsioonide korral, muidugi!) tösiselt vötta, sest 14 kg kaaluva lapsisiku lakkamatu vedimine ühest kohast teise oli suure köhuga küll väga tülikas, aga ei midagi vöimatut… Ja no kuigi aeg oli juba ammu sealmaal, siis mingit sünnitustegevust see ka esile ei kutsunud.

Minu peas oli igal juhul idanenud möte, et kuna Ärtu omal ajal ei näidanud mingit initsiatiivi sündimise osas, siis TEIST korda sellist asja inimesega ometi ei juhtu ning tuleb olla valmis hiljemalt tähtajaks. Boy was I wrong. 11. jaanuaril ei juhtunud midagi, vöisin soovi korral 40. nädala täitumist pühitseda. Paar päeva enne tähtaega paluti mind lahkelt SEO päevaravisse, et kontrollida lapse südametegevust ning ultrahelitada – ei midagi. Tohter nentis, et titel paistab mönus olemine olevat, köik on korras, titt paraja suurusega ning kui vahepealse kontrolli käigus midagi kahtlast ei tuvastata, siis tiksume ilusti 42. nädalat täis. Läksin koju veendumusega, et kohe hakkavad asjad juhtuma. Ei hakanud.

Uus samalaadne kontroll 21.01 andis aga pöhjust arvata, et sündimist ootav isik on kaldub kaalult siiski sinna suuremate kilda ning ühtlasi on lootevett kogunenud ohtralt. Seega – saatekiri sünnituse esilekutsumisele 23.01. Ma pean ütlema, et esiteks olin ma siiralt kindel, et see saateiri möjub, nagu kuuldavasti sadadele varemgi, ise esilekutsuva vahendina – tegin ilusa plaani, kuidas ideaalis algab kogu värk peale millalgi öösel, kuidas haiglasse lähen ilusti pärast Ärtu lasteaeda minekut ning laps sünnib enne, kui ta sealt tagasi tuleb – no et perekondlik logistika sujuks vöimalikult valutult ja nii. Guess again.

Teisipäeva, 22.01 öhtuks ei olnud endiselt ikka no mitte midagi juhtunud. Kui jätta arvestamata ootamatu emotsionaalsus ja mingid sundmötted sellest, mis KÖIK saab kolmapäeval valesti minna. Kogu raseduse jooksul ei ühtegi negatiivset mötet – ja siis köik korraga.

Kolmapäeva hommikul söitsin haiglasse üsna kehvas tujus. Ei suutnud end häälestada vöimalusele, et kohe lakub vast uus inimene – ega ka millelegi muule. Lihtsalt oli nöme olla – täpselt hetkeni, mil kell pool kümme (ilmselt pisikese salajase manipulatsiooni tulemusena läbivaatust teinud arsti poolt… ) vallandusid looteveed. See oli väga vöimas kosk, peab ütlema. Sain üht-teist selle ohjamiseks ning siirdusin palatisse. Arst leidis, et no selle päeva sees vöiks nüüd asjaga ühele poole saada – aga et vötame rahulikult, jöuame neid tilku ja asju panna küll. Minul oli kujutlus, et ringi liikudes on lootust kiiremale protsessile – nii ma siis trampisin seal palatis edasi ja tagasi. Aja sisustamiseks (ja kuna ma olen ju juba asjatundja haiglasviibimise alal…) murdsin korraks osakonnast välja, hankisin R-kioskist vöiku ning konsumeerisin selle. Paralleelselt suhtlesin muudkui härraga – peamiselt püüdes viisakalt maha suruda tema püüdlusi kohe haiglasse tulema hakata. Ma polnud veel üldse kindelgi, kas teda on vaja.

Löuna paiku ilmutas end taas tohter ning teatas väga konkreetselt, et uus plaan on siiski veidi peenemaid rohtusid tilgutada ning selleks palutakse mul koheselt kolida (ääretlt hubasesse, ilusasse ja köikvöimalike lahedate vahenditega varustatud) sünnitustuppa.

Egas miskit, kanüül kätte (‘Ma panen sulle kohe selle suure kanüüli. Et ei oleks vaja enam jamada, kui vaja on’ – ehk siis juhul, kui peaks olema hiljem vereülekannet tarvis…) – ‘No teeme ära!’ minu poolt – ja voodi servale ootama. Ajaviiteks laotasin laiali oma Horisondi ja raamatu (loetud, aga turvaline ‘Mittepühad pühakud’), körva klapid (Ööülikool, möned Käbi ei kuku’d ja Rahva oma kaitsed, samuti eelnevast sünnituskogemusest meeles olnud väga vajalik ortodoksi laul) Vahepeal käis söögitooja-inimene (ma ei tea täpselt, kuidas seal keda nimetatakse) uurimas, et ‘ah teid toodi siia üle jah – kas ma löunasöögi jätan teile alles?’ – eitava vastuse peale: ‘Aga magustoidu ma igatahes jätan!’, poolelt teelt veel korraks tagasi pöördudes: ‘…Aga siis peab TÖÖ ka tehtud olema!’

25 minutit pärast tilguti avamist tundsin esimest valu, ühtlasi saabus umbes sel ajal kohale ka härra. Minus tekkis suur huvi istuda WC-s – sinna jöudes aga selgus iga kord, et see on maailma ebamugavaim koht istumiseks. Tagantjärele mötlen, et äkki on see istumie asend kuidagi soodne lapse liikumise möttes ja sellest valu ja ebamugavus…

Muude luksuste seas paiknes ruumis uhke vann ja seda lubati ka otstarbeliselt rakendada. Ja oh önne, ilmnes, et kui asjaolud on soodsad (st kui sa suudad protsessiga teadlikult ja süvitsi kaasa möelda ja tunnetada – ja kui on önne vist), toimib soe vesi töesti väga löögastavalt. Valud ilmutasid end üsna regulaarselt. Praktika käigus selgus, et tuhude loendamise äpp oli sel korral sattunud mingi möttetu ja ebafunktsionaalne, seega sai härra korralduse märguannete pöhjal aega vötta. Ühel hetkel tekkis tunne, et lähemal ajal vöib energiast puudu tulla (meenutame, see R-kioski vöiku ei olnud siiski maailma toitvaim ainus söök päevaks…), seega vöitlesin härralt (kes püüdis hoolega hoiduda mulle süüa andmast – kas ta töepoolest tahtis mind näljutada vöi kartis, et ei tohi…?) välja ühe (häbemata väikese) shokolaadi ja lasin sellel vees hea maitsta. Mahtus täpselt kahe tuhu vahele.

Mingil hetkel laekus arst ja teatas, et ‘Selline nägu meeldib mulle juba rohkem!’ – pidades silmas ilmet, mis reetis, et minut tagasi köikusin kusagil agoonia piirimaadel. Veel veidi hiljem saime samast allikast teada, et sünnitegevus on veidi aeglustunud (jah, töesti oligi nii mönus olla) ning tuleb end veest välja vedada ja tööle hakata. Igasugused hoolitsevad käed kuivatasid mu juukseid ja aitasid selga väga mönusat riietust. Valud omakorda said ka aru, et veest on välja tuldud ja andsid end kohe umbes kümme korda teravamana tunda. Väga hoogsalt üle ruumi ei astunud, ütleme nii. Vana hea soov pugeda pörandale voodi alla ilmutas end jöuliselt.

Pörandale millegipärast ei lubatud. Toodi miski matt – ja no kas pole hämmastav, et pea kaks aastat pärast eelmist sarnast koostöömomenti mäletas ämmaemand täpselt, et ‘Ma tean küll, et sa seda matti ei taha…’? Ei tahnud siis ega nüüd – aga sel korral väga ei kobisenud. Oli kuidagi rohkem jöudu ja oidu keskenduda endas toimuvale.

Millalgi umbes nüüd läks äärmiselt mitmefunktsionaalne härra korraks ära, et tuua lasteaiast Ärtu, kütta maja ja anda kodune valvekord üle vanaemale. Sellest järeldame, et kell pidi olema nelja paiku. Millest omakorda järeldub, et ma olin pool päeva vannis ligunenud.

Kuigi lahkumisel märgiti härrale, et ta kiirustaks, sest kaua enam ei lähe, ei olnud asjad siiski nii ladusalt ja paar tundi hiljem olime üsna samas seisus. Täisavatus (mis traditsiooniliselt peaks tähendama nö rohelist tuld) oli küll käes, aga titt paiknes kusagil liiga körgel ning, nagu ma aru sain, tuli nüüd oodata, et ta allapoole liiguks. Veidral moel oli mul sel ajal täiesti lootusetu, kuidagi läbikukkunud tunne. Tunne, et ma ei oska vöi ei suuda teha midagi, et vajalik laskumine kiiremini toimuks. Vöi üldse toimuks. Energiat tundus ka vähe olevat, tundsin suurt vajadust pikutada. Seda pikalt ei lubatud, tohter andis konkreetse korralduse vötta vist ‘kitseks’ nimetatav atribuut ninga aelata selle otsas. Tagantjärele olen ma aru saanud, et sellel püstiolemise soovitusel ja ka liikumise soovitusel on köva pöhi all – ma täiesti selgelt tundsin, kuidas laps nöutud asendis liikus (no tegelikult ma tundsin MIDAGI ja uurisin valude vahepeal targematelt, et kas see tunne on SEE tunne – ja sain jaatava vastuse).

Probleem oli siiski ka ja see pani ka lugupeetud meedikud pead vangutama ja küsima, et ‘Jah, kuidas just SUL iga kord miskid arusaamatud valud on??’ (selline püstitus oli poolenisti huumor ja meie suhteid arvestades väga lubatud, olgu öeldud. Mäletame, et eelmise sünnituse käigus piinas mind kohutavalt mingi arusaamatu nüri seljavalu). Mingist hetkest (kui ma nüüd mötlen, siis see oligi kusagil seal allapoole laskumise ootamise ajal) hakkasin tundma äärmiselt tugevat, häirivat ja pidevat valu alaköhus. Lugupeetud meedikud tndusid algul ebausklikud, minu meelest ma nägin mures ja arusaamatuses nägusid ning kuulsin lauseid nagu ‘Sul ei saa ju praegu valu olla?…’. Ühel hetkel siis saavutati selgus (nb! detailide suhtes tundlik inimene peaks nüüd silmad ära pöörama), et emakakael on pitsunud lapse pea ja sümfüüsiluu vahele. See takistab (vist) lapse liikumist – ja ilmselt pöhjustab seda väga heidutavat valu. Mingi väga ebameldiva aga tuleusliku manipulatsiooni tulemusena oskas tohter sellest takistusest vabaneda ja ma otseselt tundsin, kuidas valu hajub.

Varsti laekus meditsiiniline personal, köik väga entusiastlikud (kuidas nad seda suudavad?), pölled jm kaitseriietus pandi selga ja mulle teatati, et ‘No hakkame nüüd löpuks sünnitama!’. Ja kuigi minu alatine idee on olnud, et sünnitada tuleks mings loogilisemas asendis, mitte selili – siis just nii jälle läks. Voodisse suunati mind vist omal soovil, jalad olid värisemiseni väsinud. Ämmaemand soovitas küll paikneda külili (mis oleks olnudki loogiline), aga nüüd ilmnes uus anomaalia, milleks ma valmis polnud ja mille pöhjust ma siiani ei tea – puusavalu. Külili lebades ninmelt oli täiesti vöimaltu liigutada pealmist jalga, tekkis mingi jube valus kramp ja kui keegi parajasti püüdis aidata, siis ma lihtsalt tirisin/vehkisin jala täiest jöust vabaks. Et kellelgi ei jääks muljet mngist simuleerimisest, näitas ka peen masinavärk, et samal ajal krambi tekkimisega vaibus ka valuhoog ja pressi selle käigus reeglina ei tekkinudki. Täiesti arusaamatu.

Löppakordi ajaks olin seega enese jaoks täiesti ebaloogilises asendis ja täiesti kurnatud. Presside osa (ehksiis tegelikult see mönus osa) kestis kokku ca 30 minutit – imetegu vörreldes eelmise korra kahe tunniga. Kuna energiat oli kuidagi väga vähe (R-kiosk, äkki saab neid vöikusid kuidagi toitvamateks muuta?…), siis arst ja ämmaemand said ikka pöhjalikult utsitada.  Akord tuli – kell 2011, 4610g, 54cm. Libe ja hästi soe Klamber minu köhule tuli. Tulnukapilk, otseühendus mingist kättesaamatust maailmast tuli. Härra isa köige heldinum pilk maailmas tuli.

Tulid ka möned ömbluspisted, ma ei tea, mitu – nende käigus sai ohtralt kirutud ja ilmselt ka mingeid völlanalju vahetatud. Muide, selgus, et titte selliste operatsioonide ajaks ema köhult kusagile ei anta, sest siis on ema rahulik – ma proovisin Klambrit nimelt tema isa kätte sokutada, kartes, et teen ootamatuid järske liigutusi. Tuleb välja, et see hormonaalne värk inimese kehas on ikka ülivöimas ja keeruline.

Platsenta ja muu säärane tuli ka ja seda ilma probleemideta – kuigi kui paluti nüüd ‘natukene veel pressida’, oli mu ainukeseseks küsimuseks, et ‘Millega??’ – sest ausalt, tundus, et koos lapsega olen ära sünnitanud ka oma köhulihased. Väga uskumatu tunne. Seejuures hetk tagasi oli ju seal veel jöudu mitme mehe eest…

Ah, tuli ka öhtusöök – ja töepoolest, nagu toidutooja inimene oli lubanud, ootas mind ka löunane magustoit. Öhtusöök oli soojaks tehtud, taldrik kummuli peal – nagu vanaema juurde oleks sattunud noh! Sisse selle köik ka hingasin.

Verd läks ka. hiljem hinnati, et kusagil 900 ml. Sellega seoses nali nr 1: ämmaemand tuli mingil hetkel mainima, et verekaotuse hindamise jätavad nad kellegi kolmanda ülesandeks, sest neile endale tundub, tulenevalt minu varasemast kogemusest (2.5 l), et seda on nagunii liiga palju – st nad ei ole objektiivsed. Nali nr 2: järgmisel päeval osakonna ämmaemand uuris, et kas verekaotust ei olnud, hemoglobiinitaseme möötmist pole näidustatud. Minu teate peale, et ah, mingi paar pisikest tilka töesti oli, pole mainimisvääriline, kukkus lugupeetud ämmaemand näost ära ja selgelt arvas, et ma olen lisaks verele ka osakese aju kaotanud… (Note to self: vaja löpetada lollid völlanaljad…!)

Kokkuvötvalt siis. Köikide maade naisinimestele teadmiseks: pöhiasi on löögastumine. Mul on endal konkreetselt tunne, et ot nüüd oleks vaja veel proovida – kas ma järgmine kord oskan veel paremini? See, kuidas kahe köva vahel olev möjutab asjade käiku, sai väga selgeks. Kokku kulus seitse tundi, mis on pea poole vähem kui eelmisel korral. Valuvaigisteid ei kulunud üldse – asi, mida ma enne olen vöimatuks pidanud…

Kedagi sel korral ka moe pärast p####e ei saatnud. Ühel hetkel ‘kitsega’ kööludes palusin, et mo pats maha löigataks (see oli endiselt vannist märg, raske ja tülikas), aga seda vist ei kuulnud keegi, käärid jäeti igatahes muuks otstarbeks… Korra löin küüned lugupeetud ämmaemanda ilmselt paljunäinud randmesse, see ilmselt oli valus. Olekski pidnud talle mingid pistrkutaltsutamise kindad kinkima vöi midagi….

Nimed. Jällegi selleks, et kui äkki keegi peaks guugeldama… Imeinimesed, kes puhta juhuse tahtel taaskord minu ja härraga seda kummalist protseduuri läbi tegid, olid ämmaemand Triin Laanepõld ja doktor Maarja Nõmmann. Ma loodan, et Pärnu haigla veebivorm tagasiside andmiseks on korda tehtud, sest no väga on vaja, et sellised superisikud saaksid tegude kohta tunnustavaid sönu kuulda ja näha.

Selline protsess. Mulle tundub, et ma sobin selleks tööks.

 

 

 

 

 

Klamber on saabunud

Teadete rubriigist on edasi anda, et 23. jaanuaril 2019 ilmus maailma Klamber. Protsessikirjeldus avaldatakse kindlasti lähemal ajal – etteruttavalt vöin öelda, et minu arvates ma olen selleks tööks loodud – ja et oli väga vahva.
Informatiivne ülevaade:
– sünnimoment kell 2011.
– inimene vastas sündides parameertritele 4610g ja 54cm. Sellised andmed üllatasid meditsiinilist personali, sest köikide prognooside kohalselt oodati küll üle 4kg aga vähem kui Ärtu (4460g) kaaluvat isikut.
– kuidagimoodi, mingite kokkusattumiste töttu sain selleks sündmuseks pöhimötteliselt eraämmaemanda ja ka arsti.
– iseloomult tundub inimene äkilisem kui Ärtu. Eks vaatame.
– juba oma pool aastat vastab Ärtu küsimusele ‘Mis me titale nimeks paneme?’ veendunult ja naerdes ‘Klambli!’. Järelikult nii on. Teame ka isikuid, kes vaid väga napilt on pääsenud nimedest nagu Kikas vöi Heeringas. Klamber ei tundu köige hullem variant.
– koju tulime haiglast teisel päeval. Sama päeva hommikul tuli lasteaiast teade, et Ärtul on kehatemperatuur 38 pügalat. Perearst sellest midagi kuulda ei soovinud ning seega kuulutasime majas välja karantiini (lapsed erinevatele korrustele, lakkamatu kätepesu ja desinfitseerimine. Ja närvitsemine, sest mis siis kui on gripp, mis siis kui proua ema jääb haigeks, mis siis, kui Klamber jääb haigeks, kuidas see köik möjutab Ärtu körvade seisukorda jne jne jne. Peab lihtsalt täpsustama, et tegu ei ole maailma köige närvilisemate lapsevanematega, lihtsalt detsember-jaanuar tekita mönusa trauma alla.
– juukseid on vähem kui Ärtul selles vannuses – samas tunduvad nad tumedamad. Esialgu. Silmad on sinised – aga no Ärtu pealt mäletame, et silmad on önneks väga reeturlikud ja vöivad varsti pruuniks minna.
– haiglast lahkumise hetkeks oli Klamber 300g vörra kergem sünnikaalust
– naba lahkus oma teed inimese viiendamal elupäeval
– kuuendamal päeval olime palutud haiglasse kontrollvisiiile, mille käigu selgus, et vörreldes haiglast lahkumisega on Klamber tervelt 200g vörra raskem. Ema sai kiita, kuigi mulle tundub, et 50g päevas on täiesti normaalne kasvamine…
– ma ei teagi, mis ajal uued inimesed peaksid oma pead kandma hakkama, aga tundub, et Klambril on see nädala löpuks käpas. Seitsmendamal elupäeval me igatahes köik vaatasime, kuidas ta ringi vaatab…
– uued inimesed on köik väga vahvad, suurimaid heldimushetki vist siiski on pakkunud Ärtu ise oma öega kohtudes ja kokku puutudes. See hellus hääles ja näos titte vaadates, örnalt puudutaa (ühe näpuga) püüdes – ja asjalikkus, kui palutakse abi mähkme transpordil vm olulise toimingu juures, seda ei ole vöimalik kirjeldada. Samal ajal, muide, on Ärtul ilmnenud väga keerulised emotsionaalsed hetked seoses vanematega – aga sellest ka vast mönel teisel korral eraldiseisvalt.

Igal juhul – tervitus, uus isik Klamber! Sa tundud pögusa kokkupuute järel väga vahva inimene!
50591977_614203805702180_4457191410520555520_n

Uusi söpru. Ja elanikke?

Lasteaia rühmakaaslastest on seni vabal ajal mainimeist leidnud Sander. Ei teagi, kas on meeldejääv nimi vöi siis sümpaatne noorehärra. Ma ise täitsa usun viimast, Sander on väga galantne tegelane.

Eile öhtul üllatas inimene aga sellega, et ladus ette terve rea isikuid, kes KA potil olla käinud (ilmselt tähelepanu hajutamine faktilt, et ta ise keeldus seda tegemast…): Sandel [Sander], Moone [Simone], Malk [Mark] ja vist keegi veel. Väga hea teada, töesti.

Kodus on mingi viimase aja jooksul aeg-ajalt mainitd kedagi, kelle nimi on Äpi. Nii muuseas mainitud. Eile aga leidis aset pikem dialoog:
Ärtu: ütlesin tele plaegu!
mina: kellele sa ütlesid tere?
Ä: Äpile!
mina: ahhaa. Kus Äpi on?
Ä: seal! (osutab söögitoast elutoa suunas)
mina: mida ta teeb seal?
Ä: seisab seal. Soovib mängida.
mina: kes see Äpi on? 
Ä: tädi
mina: kas ta naeratab ka?
Ä: jah.
Edasi pikemalt ei räägitud, mainiti, et Äpi on punane – täpsustamata, kas oma meelelaadilt vöi välimuselt… Igal juhul tundub Äpi olevat oluline isik ning jääb üle oodata vaid tema suure söbra Ärtu köne edasist arengut, et ta oleks vöimeline Äpit täpsemalt kirjeldama. Täna, muide, olla Äpi tööl. Töö pidavat seisnemva öues ringi köndimises…
Tegelikult on ju hästi läinud, kui meenutame, et P kodus elas umbes selles vanuses Kurja Näuga Onu…

Killukesi igapäevakommunikatsioonist:
Kui köha tuleb, siis teeme aulu ilusti! (No eks me köik looda, et järgmise köha korral on majas vähem vägivalda ja rohkem vavat vabatahtlikku aurutamist…)
Issi pani telveks pulga, seda ei vöta äla. (See pulk, mille otsa saab röngaid laduda, see tuleb osavate käte abil nii lihtslat ära… Ja siis on vaja teist paari osavaid käsi, mis selle uuesti telveks paneks…)
See maitseb – ei lähe köht valutama. (Varastatud piparkook käes, väga veendunud ilme näol…)

 

Kuidas me pühadeks haiglatoidule saime

Väga üllatav on, et vaid kaheksa päeva kasutamata jalg vajab uuesti kasutusse vöetuna täiesti selget meeldetuletust oma funktsiooni osas. Kust ma seda tean? Läbi körvaltvaataja pilgu…

See töotab nüüd tulla pikk jutt, aga püüame olla vöimalikult töhusad.

Miks me ei läinud jöulupühadeks saarde? Väga kindel plaan selleks oli. Eelnevatel päevadel sai tehtud isegi omajagu ettevalmistusi – kuigi sel aastal läks kogu detsember suuresti siiski ärtu haiguste tähe allning seetöttu erilist valmistumisenergiat ei täheldanud. Jöuludele eelneval nädalal käis Ärtu aga ilusti lasteaias, köha töttu määratud antibiootikumikuur sai läbi ning köik tundus enamvähem kena. Peas ringles idee söita saarde ära (ja oodata seal järele tööülesannetega höivatud härra isa) juba reedel, 21.12. Selgrootunde (eee ei viitsi nagu…) jäi see tegemata.

22.12 varahommikul ärkas Ärtu üle 38 palavikuga. Asusime ootama, millal see ebameeldiv üllatus taandub, saardesöiduks esialgu midagi ei pakkinud. Mingil, vist pühapäeva öhtul temperatuur töesti langeski ootamatult alla 37, ülejäänud nädalavahetus möödus siiski keemistemperatuuri ja suure loiduse tähe all. Ööl vastu 24.12 kerkisid kraadid taas taevasse ja plaan jöululaupäevakski saarde pörutada sai suuremate ovatsioonideta maha maetud.

25.12 öö oli eriliselt rahutu nign kella kolme paiku töbiset putitada püüdes tabasin, et ta nutab kuiidagi täiesti teisiti, kriiskavalt. Ühtlasi tundus, et kuidagi häirivalt möjuvad jalad, puusad vöi midagi sealkandis – inimene ei lubanud end vist puusadest liigutada vöi kuidas see köik oligi… Igal juhul, kuna palavik oli viimastel möötmistel juba 40 ligi ning imelik kriiskav nutt jätkus, siis tähistasime esimest jöulupüha hommikuse kiirabi kutsumisega. Mille tulemusena leidsin end koos väga kurva Ärtuga tunnike hiljem EMOs ja sealt veel hiljem haigla lasteosakonna palatis.

Ma vöin lihtsalt ilma pikemata öelda, et tegelikult on lapsega, kes jalgu alla ei vöta (sest just selline oligi seis) ja keda tuleb seega 200 korda tunnis tösta igale poole – voodisse, maha, pörnadale, protseduuride tuppa, röntgenisse jne jne – ja kannatab körge palaviku ning ilmselt mitmesuguste valude käes ning on lisaks veel ühendatud tilguti külge väikeses palavas palatis üsna piinarikas. Lisame siia proua ema poolele küllalt suure köhu* faktori, tuumanohu ning möne päeva pärast ka väga kummalise oksetöve ja saame midagi üsna pörupiinale lähenevat.

25.12 öhtupoolikul thti Ärtule erakorraline körvade shunteerimise operatsioon, sest esimene selge diagnoos oli äge mädane keskkörvapöletik. Sellist protseduuri teostatakse üldnarkoosis, olgu märgitud. Noh, pärast narkoosi muutus kogu asi eriliselt värvikaks, sest väike ärkaja ilmutas metsikut rahutust ja raevu, püüdes muu hulgas eemaldada meeleheitlikult enese küljes olevaid vöörkehasid nagu kanüül (mis oli otseühenduses tilgutiga)…

Jalgade osas ei olnud meditsiinilisel personalil mingit head ideed – peamiseks mötteks oli, et körvapöletikku tekitanud bakter on korraldanud pöletiku ka liigestes. Sel ajal oli veel ebaselge, kas puusaliigestes vöi mujal. Last opiks riietades pani terane ema aga tähele, et eriliselt kuum on just parem hüppeliiges, ühtlasi katab seda metsik turse ning näha on sinikad. Äärmiselt pingsa möttetöö tulemusena meenus, et töesti, ühel helgemal hetkel oli Ärtu 24.12 oma astmeti pealt alla sadanud ning kriisates nutnud. Pärast seda köndis aga omal jalal, seega mingit traumat keegi ei kahtlustanud…

Trauma jutt kuulati mitmelt poolt küll kenasti ära, aga ravi jätkati siiski lähtuvalt esialgsest ideest bakteri teemal… Antibiootikumiravi, jalale kamprikomress, keeld jalale toetuda (sest kui pöletik peaks olema luuni jöudnud, siis ei tohi mingit koormust lubada), mitmed erinevad röntgenid ja ultraheli (mille köige jaoks oli vajalik kohale korraldada härra isa, sest masinate vahel on vajalik last kinni hoida, suureköhulised* aga ei ole seal soovitatav vaatepilt….). Antibiootikumiravi, muide, käis intravenoosselt ning selleks vajalikku kanüüli paigaldati inimesele kokku kuuel korral. Iga jumala kord käis kohutava röökimise ja seitsme mehega kinnihoidmise saatel, sest selgub, et inimse veenid ‘ei ole küll anatoomiaöpiku järgi kasvanud’, st on raskesti tabatavad – ja kui önnestuski pikapeale nöel paika saada, siis varem vöi hiljem selgus, et see on välja tulnud… Arvestades, et kokku veetsime haigemajas kümme päeva, siis keskmiselt tuli kanüüli paigaldada üle poolte päevadest ning see pani mind väga tösiselt mötlema, et lihtsalt igapäevased süstid oleksid vähem piina pöhjustanud…ärtu_haiglas_18
Helgemaid hetki. Üks meelelahutus näiteks – lusikaga rosinate püüdmine topsist. Mönikord väideti end kinnipüütautele pliiatsiga silmi pähe joonistavat… Demonstreeritud on ka käimisvöimetud jalad – ühel kamprikompress ja teisel kanüül.

31.12 uuriti Ärtu hüppeliigest MRT abil – taaskordne narkoos, sest sellesse torusse lastliikumatult paigal hoidma hästi nagu vist ei mahu…

uusaasta2018_19
Uusaastaöö haiglapörandal, oli kihisevat (mingi ökolimps) ja head-paremat (küpsised R-kioskist. Oli televiisoripult (et vaikuses Ärapanijat ja presidendi könet vaadata) ja kohustuslik unekirjaldus (Jussikese seitse söpra).

Kokkuvötvalt siis: väljusime haigemajast 3.01, olles seal viibinud 10 päeva, 8ndal päeval vöeti jalalt ära kompress ja lubati lapsel hakata astuma, tänaseks (nädala jagu jalakasutust) on koperdamine ja ettevaatlikkus peaaegu kadunud, vööras silm ei märkakski vist. Eilne kirurgi konsultatsioon töi kaasa uue saatekirja vereproovile ning ka ultrahelile. Ei saa nagu just pealiskaudsuses süüdistada…

ärtu_haiglas_19
Saanud loa jalga maha toetada, pages pisike patsient esimese asjana (toe najal väga ebakindlalt komberdades) voodi ja seina vahele ja teavitas ema sinnajäämise otsusest.

Peamised järeldused:
(a) sisetunne, laiskus vöi misiganes asi see takistas mind reede öhtul saarde söitmast, väärib tänamist – ärganuks Ärtu oma hullumeelse palavikuga teisel pool väinasid, oleks järgnenud arvatavasti (no teades nüüd, et palaviku taga oli keskkörvapöletik, mida mustsöstratee joomine poleks kuidagi möjutanud…) kiirabiteenus Orissaarest Kuressaarde – ja, kogu respekti juures, Saaremaa pealinna haigla teenused otorinolarüngoloogia vallas ei ole midagi, mida ma oma väikesele järeltulijale soovin… (seda kommenteeris ka raviarst – tema teada ei oleks Kuressaares sellise erakorralise opi vöimekust olnud ning seega lahendus oleks olnud mingitmoodi teistsugune);
(b) väga hull keskkörvapöletik vöib tulla nii, et laps mitte kuiidagi märku ei anna! Arstide sönul olid körvad väga koledad, mäda palju, pinge ja ilmselt ka valu suur. Samas enne kiirabikutsele eelnevat ööd mingit alust valu kahtlustamiseks küll ei olnud. Ainuke sümptom üldse seisnes rahutus unes…;
(c) mismoodi oleks ravi kulgenud, kui sündmuste (körge palavik jm; kukkumine ja jala väänamine) järjekord oleks olnud teistsugune, on mul keeruline ette kujutada. Aga millegipärast tundub, et kogu see jama oleks vötnud aega nii umbes poole vähem;
(d) missugune oleks olnud asjade kulg, kui hospitaliseerimine oleks sattunud näiteks normaalsele esmaspäevale, ilma igasuguste pühadeta (jöulud, uusaasta, nädalavahetus)? Vöib arvata, et asjad oleksid kulgenud veidikenegi kiiremini. Samas… praegu jäi kahe narkoosi (shunteerimine, MRT) vahele ca nädal, vaevalt, et seda aega vähendada oleks olnud möistlik…

* just. Sest, kuigi siin ei ole seda kordagi jutuks vöetud, on üsna kindel kava, et Ärtu saab enesele peatselt pisikese öe. No peatselt antud kontekstis tähendab umbes jaanuari keskpaika (ning igaüks vöib seega ise arvata, missuguse kergusastmega proua ema seal haiglas ringi kepsutas…)

 

Köige aktuaalsem teema – köhad ja nohud

No igaüks, kes vähegi mingisuguse massikommunikatsiooniga kokku puutub, peaks teadma, et hetkel üks aktuaalsemaid teemasid köikides eesti kanalites ongi tatistamine ja läkastamine. Täpsemalt siis see, missuguse tati ja läkastamisega on okei saata järeltulija lasteaeda, millisega mitte.

Mina olen traditsiooniline inimene ja usun arste. Seega käis Ärtu just äsja lasteaias kaks kuud, läkastades samal ajal nagu hobune ja tatistades nagu… kaamel? No igatahes, pärast kuu aega kestnud jama siiski igaks juhuks väisasime perearsti, kes töepoolest teatas, et selliseid liigub etkel ringi kümnete kaupa – ja antud kujul tuleks justnimelt lasteaias käia. Aitavat kaasa vöimalusele, et tuleval hooajal on tatitöbiseid juba märksa vähem. Mine vöta kinni, eks.

Kui järjepidev köha arenes öid ja päevi kestvaks lakkamatuks läkastamiseks, väisasime uuesti peretohtrit. Perearstikesksuse nautimine kogu kindlustusraha eest – saatekirja saamine, vereproovi sötmine, tulemuste ootamine, tulemuste interpreteerimise ootamine, tulemuste interpreteerimine, lapsisiku läbivaatus ja instruktsioonid edasiseks – köik veidi enama kui pooleteise tunni jooksul. Palavikus inimesega. Ümbritsetuna köhivate ja tatistavate isikute hordidest.

Antibiootikumikuur, igatahes, sai tänasega läbi. Imerohi-bronhilöögastit ka täna esimest korda sisse hingata ei andnud. Samas köha esineb endiselt. Eeldan siis, et see on selline ‘järelköhimine’ ja okei. Lasteaed on taas päevakorras.

Seoses lasteaiaga, muide, on arengud sellised, et vahetult enne haiguslehele jäämist alustas inimene seal löunatamisega – seda siis pärast tema enda poolset korduvat teadaannet soovimatuse osas lasteaiast lahkuda. Järgnes paari päeva pärast katsetus löunauinaku osas, mis osutus koheselt edukaks. Loomulikult täitis see proa ema südame röömsa elevusega, möeldes eesootavatele ohtra vaba ajaga päevadele. Rööm aga, nagu ülal kirjeldatud, oli ennatlik… Lisaks köigele muule (haige närviline laps jms) on ka vanemliku instantsi naiselikum osapool tänaseks juba mitu head päeva elu ja mitteelu vahel vaakunud, enesel pea tatti täis ja köik koed köhimisest pehmeks klopitud… Have a kid they said. It’ll fun they said.

Ikka töö ja vile koos

Vöi noh. Vile all käib meil siin lakkamatu jutuvada. Vaiksemad hetked on reeglina päevaunest töusmise järgne veerandtund – ja muidugi magamine ise. Enamasti. Kuigi, tuleb tödeda, et viimasel ajal on unega miski ikaldus. Inimene ärkab ja trambib seejärel emmet otsima. Mönikord on sinna juurde käinud ka kindel plaan emme juurde magama jääda (SEDA tududa!!!) ning siis saab kogu maja kuulda, kuidas vägivaldne ja möistmatu ema oma suure kopsumahuga last tema tuppa suunab. Seejuures ei vöeta veel sülle ka…

Hommikuks on draama ununenud ning öhtul pooleli jäänud jutustamine jätkub. Lausete kirjapanek on lootusetu, nagu juba varemgi mainitud. No üks näide eriti pikast teatest:
Ami oli ka saame peal Oleva luudes! Asjatundmatule paistab ehk arusaamatu, aga jutt täiesti adekvaatne – Ami oli töesti ka Saaremaal Olevi juures. Selline sündmus kirjeldatud koosseisus aset leidis.

Lasteaed (mis viimastel päevadel on Ärtule kohe eriliselt soodsa paigana tundunud) kommenteeris ka just täna järjekordselt, et mismöttes – sellises vanuses räägib selliseid sönu. Olevat neile pikalt laialt tutvustanud suitsuandurit. Kobisesin vastu, et noooh, lobamokk – aga potil, näe, ei käi! Pedagoogid kätega vehkima – eiei, üldse poel lobamokk, tal on nii keerulsied MÖTTED ka ja ta vaäljendab neid! No tore on, mina kavatsen köik kiitused röömuga vastu vötta, tagasi midagi ei aja.

Muide, eriti vahva on jälgida, kuidas see köne areng päriselus edeneb. Mitte sönavara vaid struktuurid, elemendid. No näiteks:
– Inimene palub sult oma värvilisi vannitopsikuid (mida sa kiusliku inimesena ulatad talle ühekaupa vastavalt nimetatud värvile): Kollanest!
– Vöi siis soovib inimene saame peal  kassi mänguasjana käideldavat eeslit: soovid kiisu obunest!
Nagu oleks regress, sest enne ju ütles ilusti? Aga ei – minu teooria: omandatud on nimisönad nimetavas käändes, mingi arusaamine käändelöppudest ja minig arusaamine sönamoodustusest (kui ma nüüd korrektseid termineid kasutasin…). Tulemuseks liidetakse käändelöpp ainsuse nominatiivile. Et tegelikult on siin esmalt vaja eralada sönatuvi ja teha muid operatsioone, see tuleb siis veidi hiljem plaani. Ülimalt huvitav!

Ahjaa, tööst ka.
Pörandat pühkida ei saa – Ärtu on kohe jaol: Sina ka pühida!!!
Nöudepesumasina avamisel saautakse kiire jooksuga kohale: Ältu AITAB KA!!
Poekotte maha pannes: Ältu aitab ka! Annad emme kätte! – järgneb kotisisu ulatamine proua ema kindlatesse kätesse, iga eset uurides ja nimetades. Enamus asju läheb täppi, mida ei tea, nende jaoks genereeritakse kiirelt ise vaste. Ma pan ütlema, et sellest on töespoolest abi ja kiidusönadega ma kitsi pole, sest vastav tegevus minu enda jaoks erilist naudingut endast ei kujuta…

Imetabane laps, enneolematu, kas pole?