Inimene räägib

Mäletatavasti olid Ärtul pikad jutud suus eriliselt vara, kujundlikult väljendudes – virutas kätkilauad puruks ja kukkus kohe rind- ja pöimlausetega lobisema. Klambri puhul hoiatasid köik, et tuleb olla valmis soovimatuseks ÜLDSE suud paotada enne kooli… vöi vähemasti enne mingit üsna körget iga.

Täna vöib konstanteerida, et Klamber suudab end täiesti rahuldaval tasemel verbaalselt väljendada.
Aktiivne sönava:
aiitähh – aitähh
kaka – kaka
auh auh – koer vöi muu loomariigi kodanik
emme – emme
issi – issi
bee(l)
– veel
Et-ta – Herta
eue – õue
aua, uua – juua
seaa, sia(a) – seal
sii – see
anna – anna
käe – käed
eu – õun
ei – ei
ei saa – ei saa
kisse – kes see (tuleb sealt)?
buu – kuum
aams – amps
nna – nina
aai – pai
iide – riided
mömm-mömm-mömm – karu
…ja muidugi eileöhtune vaade peeglisse ja kommentaar: Kamme!
Passiivse köne märgiks loeme allumise korraldustele, kutsetele jms. Lähme öue, mine vanni, tule sööma, tule siia, anna issile, tee Ärtule kalli, pane klots tünni, too kaelkirjak diivani pealt. jne annavad ootuspärase tulemuse.
Onomatopoeesiast on järgmisi teateid:
kukk – ke-ke-kee
koer – auh
kiisu – aaaan
lammas – mme(e)
mömmi – mmöm
kana – kaa-kaa-kaa
notsu – [mmgrhhh]
madu-uss – ssssss
Vöib täitsa olla, et möne elajalooma häälitsused on veel läbi käinud. Aga no näiteks notsu, konna, tiigri ja vahel ka tibu puhul kuuleme me nii keerulisi möirgeid, et minu transkriptsioonioskustest jääb nende kirjeldamisel väheseks…
AHjaa, enne magamaminekut, tegelikutl juba magamistoa poole suundudes hakkab inimene ümisema, et Mömm-mömm, mömm-mömm… Viis pole veel päris kuidagi akuraat, aga eks jöuab…

 

 

Klamber 1 aastane

Klamber sai (vaatamata Ärtu pingutustele veenda maailma, et TEMA sünnipäev tuleb KÖIGEpealt. Ja alles siis kunagi teiste imiste sünnipäevad. Vöibolla.) siin möne aja eest üheaastaseks inimeseks. See tähendab peamiselt kaht: (a) me, kahtlusteta, elame ajavaakumis; (b) selleks korraks löppeb igakuine tordiralli (mis on muidugi andnud mulle metsiku küpsetamiskogemuse, aga, olgem ausad, rutiinseks kiskus…).

Aastane Klamber on väga…teistmoodi kui me siin majas (Ärtu näitel) harjunud oleme.
– parameetrid. Ei tea. Aastase inimese ülevaatusel käis temaga koos tema isa, kellel ei ole obsessiooni numbreid talletada – ja digilugu seda arstivisiiti millegipärast ei näita. Seega ei tea. Kuu aja eest, seega 11 kuu vanuselt oli oli pikkus 75cm ja kaal 1169 g… (seda on u 2 kg ja 2 cm vähem, kui vanemal öel samas vanuses)
– hambad. Vähe sellest, et pärast esimest kahte, mis tulid napilt samal ajal kui Ärtul – ülejäänud ilmuvad täiesti suvalises järjekorras. Kuskil uue aasta kandis laekus üles esimene (järjekorras siis kolmas). Tema paariline pole senini näole andnud. Seevastu aga on värskelt olemas veel üks alumine kiku. Näis, mis edasi, äkki kohe ülemine vasakpoolne tarkusehammas?…
– ronimine. Kui vanem öde ei tahtnud pepu-ees-allaronimise meetodist kuulda enne kui köikidesse körgustesse turnimine käpas, siis Klamber, vastupidi, pole körguste vallutamise osas suuremat huvi näidanud, aga pepu-ees-meetod on pöhimötteliselt käpas
– traumavaba eluperiood. Selle löpetas Klamber möödunud nädalal, otsustades ettehoiatuseta alustada ka ronimishuviga. Sai iseseisvalt diivanile ja sealt iseseisvalt ka alla. St viimase osas oli siiski abiks keegi Gravitatsioon. Sellega sai täidetud ka punkt ‘esimene ninaveri’.
– toitumine. Inimeste toit juba pool aastakest. Aga ei saa öelda, et väga libedalt läheks. Näiteks tundub, et tegu on hommikusöögipölguriga. Pudrupölgurluses ei saa süüdistada, sest päeva hilisemas etapis vohmitakse järelejäänud hommikupuder reeglina hoolsalt sisse. Noh, reguleerigu ise.
– pott. On funktsioonist aru saanud – sätib vahel tükk aega seda paika, siis istub tähtsa näoga väga aeglaselt ja hoolega – otse poti körvale. Erinevalt vanemast öest, keda paigutati potile regulaarselt juba veidi enne pooleaastaseks saamist, ei ole Klamber mingit harjutamist tegelikult siiani saanud. Nüüd siis viimasel ajal möned korrad, neist omakorda möned korrad tulemuslikult.
– köndimine. Käpas. Ammu. Imelik.
– sönavara. Kuigi meile köigile on alati tundunud, et Ärtu hakkas väga vara end sönaliselt arusaadavaks tegema (seda ta ka hakkas) nign kuigi köik hoiatavad, et teine laps hakkab alati rääkima palju hiljem, siis tänaseid andmeid kahe aasta tagustega vörreldes ilmneb kenake erinevus – ja seda Klambri kasuks. Kui Ärtu sai aastasena maha vaid paari arusaadava häälikukombinatsiooniga, siis Klambri väljendusvara hetkel on umbes selline:
shee – see, seda (koos osutamisega objekti poole)
eitaa – ei taha? (koos intensiivse pearaputusega)
sheanna – see anna (koos osutamisega)
uua, auua – juua, tass
tadaa – (koos lehvitusega) head aega
aaaaai – pai (vahel koos vastava liigutusega)
akaaii – okei (kui kuuleb teiste könes)
oi! – lehitsedes raamatut, söites vankris vm…
aitääh! – aitäh
auh! – koer, auh, kass, karu, kesiganes karvane elukas
ettaa – Herta
Vöimalik, et midagi jäi välja. Ilmselgelt on näha, et inimene üritab köike järele korrata ja pidevalt end kuidagi selgeks teha. See valmistab ju röömu.
– iseloom. Midagi pole öelda, tundub väga nummi inimene. Täiesti erinev vanemast öest (ma tean, see vördlemine pole kohane). Kohati äkiline, oma nöudmiste väljendamises kindalsti selgem – samas väga vöimekas ka positiivsete tunnete väljendamisel – tuleb tihti ja lihtsalt paneb sulle pea ölale. Ei maga väga hästi, siiski. Aga eks see ka kunagi paika läheb.

Palju önne sünnipäevaks ja muidu ka, armas Klamber! ma ütlen, see maailm on sinu vörra väga palju rikkam!
klamber_1

Peab uurima, kuidas seda raamatukogukaarti teha saab.

Täna hommikul oli Ärtu kuidagi erakordselt heas tujus (ja sellega pere hea tuju keskpunkt ja aku, olles ainsana terve öö (kl 2100 – 0710) maganud samal ajal kui ülejäänud rahvas Klambri köha ja vigisemise taktis lühikesi uinakuid püüdis teha…), mis väljendus naljategemises (potil istudes: Ma sooviksin…. Klambit! – Mida, seda meie tita-Klambrit vöi? – (kelmikalt itsitades) Jah, seda Klambit!), suhteliselt isukas söömises, riidessepaneku, aurutamise, hambapesu jm käigus jonnimata jätmises, patside tehalaskmises (kaks tükki. Kuigi ma ei ole veel aru saanud, kuidas selliste pööriste puhul vormistada soenguid, mis ei näeks välja, nagu pimedas tehtud…) ja soovis Klambrile enne lahkumist kiiresti üks raamat ette lugeda. Nii me siis köik saime tunnistada, kuidas inimene vöttis raamatu ja veeris sealt järjest: ussitäht-ii-nn-ii-nn-ee… sinine! ja pöhh-uu-nn-aa-nn-ee… punane! ja seeonlaske-oo-seeonlaske-ee-ll-ii-nn-ee… loheline!

Nii et jah. Okei, värvide nimetused tulid ilmselt ajust sealt värvide nimetuste sahtlist ja neid ei sünteesitud äsja loetud tähtede baasil. Aga siiski. 2 aastat ja peaaegu 10 kuud*.

* jajaa, muidugi, see läheb mööda, varsti topib ka raamatuid kapi taha peitu ja nuiab nuthvlit. Aga no HETKEKS on lahe ju.

Ta liigub siiski!

Klamber siis. Ta on siin harjutanud juba paar head kuud, seega iseenesest ei olekski pidanud üllatuma, kui ta 5.12 kümme sammu astus ja 6.12 juba röömsalt üle poole toa tatsas. Kuna harjutatud on mehiselt, siis mingit erilist ebakindlust ei tähelda. Lihtsalt… alati ju ei ole viitsimist pikalt tuiata ja siis tuleb tagument appi…

IMG_20191128_093852

Vaimu- ja seltskonnaelust

Mäletame, et möni aeg, vist aastake tagasi figureeris Artu elus keegi, kelle nimi oli Äpi. igapäevaellu teda väga ei kaasatud, niisama aeg ajalt mainiti.

Ühel hetkel, vist sel suvel hakkas kuulda olema lapsest. No näiteks seisis terrassil, laulis kogu hingest ‘lapsele’. Vöi – kuulsin teda istumas trepil ja kellegiga törelemas. Küsimise peale vastas, et kuljustab lapsega.

Hiljaaegu siis on selgunud, et lapse nimi on Eia. Kust selline nimi, et tea – vastavat linateost Ärtu näinud ei ole, ühtegi sellise nimega last me keegi ei tea. Jääb üle vaid oletada, et laps ise ütles oma nime.

Nüüd siis on Eia meie peres pidev külaline. Just külaline, mitte elanik. Eile öhtul kuulsin, et Eia olevat parajasti oma kodus, oma ema ja isaga. Suure osa ajast veedab ta siiski meiega. Vannis solistades on tihti kuulda öpetussönu vöi ka törelemist. Kaunis moment oli ühel hommikul, kui tabasin Ärtu istumas ja enda hambapesu vahepalaks pesemas (ilmselt siis enda vastas istuva) Eia hambaid. Palju abi oli Eiast ühel öhtul, kui Ärtule unejutu lugemisga paralleelselt nöudis tähelepanu unest ärganud ja jorrav Klamber. Hetkeks tuli Ärtu küll teise tuppa emmet otsima, aga pööras siis otsa ringi ja läks oma voodisse tagasi. Sulgedes, muide vaikselt ka köik vahepealsed uksed. Kui (ikka ebatavaliselt pika aja pärast) kohale jöudsin, siis pikutas inimene teki all, oli Eiale raamatulugemise löpetanud ja jutustas niisama. Hommikul meenutas, et olevat Eiaga kuljustanud. Miks, ei tea.

Ei teagi, kas ülalkirjeldatu puhul on siis tegu vaimu- vöi seltsieluga, eksole. Allpool olgu toodud möned vaimuelule viitavad mötteavaldused.

  • Tulen trepist alla, kaugele on kuulda elutoast kostvad möirgamist: Ei saa juuu!! Ma ei saaa juu! ei LÄHEEE kokku!! Näe, vaata, ei saa jalgu kokkuuuu! Ärtu istub diivanil ja ulub nutta. Sest körvuti välja sirutatud jalgade sääreosad ei ulatu oamvahel kokku. Rahuneb alles pärast demonstreerimist, et tegu on anatoomilise normaalsusega ja need kohad ei ulatu kellelgi kokku. Peale, vöib olla, Sipsiku.
  • Teel lasteaiast koju. Ärtu on tösine ja sönaaher. Järsku voolavad silamst pisarad. Pühime neid.
    Proua ema: oi, on sul ikka köik korras? Kas nutad?
    Ärtu (töesti, üldsegi mitte nutuselt): Eii! See on silmaPÖLET!! 
  • Öues. Väsimus vaevab.
    Ärtu: Uni ootab. Istub toas, seal diivani peal. Tema nutab, kui mina istun sinu opas.
    Hiljem toas. Tuleb proua emale vastu: Palun, emme. Tule istu unikese sülle!
  • Kuulame körvada teineteise südametegevust. Ärtu küünitab seejärel körva allapoole.
    Proua ema: Mida sinu süda teeb seal?
    Ärtu: Tema logiseb seal niimoodi minu köhus!
  • Loetleb oma näppe: See on issi. Emme. Tita. Malina. Toivo.
    (Selgituseks: isa toivo on Ärtule tuttav preester, Marina tema proua)
  • Teel lasteaiast koju. Tenniseväljaku servas, vaatab mängijaid (jah, see on nüüd mingi septembri algusest pärit mälujälg), märkab piirete vahele kukkunud tennisepalli: OIOI! kes SELLE siia pani?? Kas… olesivad lollakad?’
  • Viskab maha öuna. Korjab selle ruttu uuesti üles: Muidu OLAV tuleb!

Väga vabandan, kui möni neist avaldustest on siinsest ürikust juba millalgi läbi rullunud. Aga no eks siin kirjutab ju ometi ööd ja päevad läbi magamata inimene. KÖIK on vabandatav, kui on SEE etapp elus.

 

Klamber 9. ja 10. kuud

…Kas ma juba ütlesin, et aega kirjutada nagu oleks, aga no köik räägivad, et targem on seda kasutada näiteks lihtsalt vedelemiseks – ja kes olen mina, et vastu vaielda.

Päevakohast: Ärtut tabas selle hooaja esimene haigus ja seega on ta nädalakese nüüd kodus toiemtanud. Tore on see, et seekordne palavik ei teinud ühelgi körgusel inimese emotsioonidele liiga ja pöhjusmötteliselt on meil väga vahva olnud. Klambri mahamurdmiseni jöudis see viirus täna.

Muudest teadetest on edasi anda, et
– Ärtu tunneb köiki tähti (kuigi nt M, N ja R nägemine kutsub esile kommentaari See on natuke laske). On kvartaleid, mis ilmselt peavad teda imelapseks, sest sealsed könniteekirjad lausa sunnivad enese juures peatuma, köik tähed ära lugema ja siis röömsalt täiest körist höiskama: ETTEVAATUST, AUTO! Lugemisoskus…

Klamber könnib teeb juba oma poolteist kuud (kas ma olen seda maininud…?? ei?) samme – mitte suvalisi inertsist kantud tuterdamisi vaid pealtnäha unustab ära, et toest on vaja kinni hoida ja astub lihtsalt edasi. Vöi siis ajab ennast keset pörandat püsti (seda juhtub ka mingi kaks kuud juba, eks) ja hakkab huvipakkuvas suunas tatsuma. Senine rekord on vist 5-6 sammu. Siis mitte kukkumine vaid teadlik tasakaalukas istmiku mahapanek. Uskumatu, ENNEolematu laps, ma tean.

Hammaste rindel muutusteta. See tähendab, et endiselt kaks alumist esihammast ja kui palju iganes ma neid ülemisi ka verbaalselt ei meelita, pole nad veel end näole andnud. Ärtu omad olid selles vanuses juba ammu olemas just ilmunud.

Passiivse sönavara osas… Vann, kiisu, issi, kutsu, vist ka puder, Ärtu, Sipsik ja emme nina on kindlasti olemas ja leiavad mainimisel röömsat äratundmist.

Une osas… oskan ma öelda vaid seda, et KUNAGI läheb see 7-9x öö jooksul ärkamise periood ju mööda. Ma tean. Ma tean. Eriti pole mötet ka kiunuda, sest ise ma selles küsimuses midagi teinud ei ole, last üksi röökima ei jäta – esiteks ei saaks sel juhul siin keegi magada ja teiseks ma ei arva, et selle väikese ebamugavuse töttu oleks hädasti vaja mingeid vöimalikke psühhotraumasid kujundama hakata.

Väga tore elu on. Köikidele, kelle teine-väikese-vahega-laps (see on mingi eraldi termin titemaailmas, ma olen aru saanud) laekumas/äsja laekunud: vastab töele kuulujutt, et läheb lihtsamaks. Ühel märkamatult saabuval hetkel sa saad rahulikult teises toas haltuuraotsa teha ja minisinud kiusavad teineteist elutoa pörandal vaheldumisi täiesti adekvaatse koosmängimisega. See, kes jaksab, valab suure mänguasjakasti sisu pörandale laiali ja nokitsemist jätkub tundideks.

klamber_ix_k
Klamber, 9 kuud. Näitasin seda täna Ärtule, ta elavnes märkimisväärselt ja märkis, et ‘kukehali!’. Seejuures ei üritanud noorbotanist omal ajal ise söömistoolist lauale ronida enne kui oli aastane vöi üle selle. Fotol kujutatud isik seevastu üle viie sekundi istmes ei püsi…

klamber_x_k
Klamber 10 kuud. Ei ole nii tumedad juuksed tegelikult… Istepoos on tüüpiline – kui juba istuda, siis pahkluud ristatult. 

Klamber 8 kuud, Ärtu 2.5 aastat. Kust tuleb tolm?

Selle postituse pealkiri sai üles tähendatud ja sellega vastavat sissekannet alustatud pealkirjas viidatud tähtpäeval, 23.09. Täna on 3.10. Ei ole nii, et ööpäevas on 24h. Pigem on hakanud tunduma, et ööpäevas on kaks tundi – üks, mille veedame pimeduses, aga valdavalt ärkvel, sest kumbki järeltulija ei saa praegusel perioodil öö läbi kenasti magatud – ja teine, mille kestel toimub pea katkematu möll. Möll just eriti siis, kui vanemlik organ on möelnud päevakavva lisada omi huvisid.

Tähtpäeva puhul on (st oleks olnud…) asjakohane märkida, et ega siin majas tittesid enam nagu ei olegi. Klamber tuiab (juba ammu) tugede najal mööda ilma ringi ja kihutab nelikveo abil tohutu kiirusega kohale, kui kusagil paistab miskit huvitavat. Huvitavate asjade kilda kuuluvad näiteks paokil välisuksed… Augisti löpus önnestus inimesel sel moel isegi välistrepist alla kukkuda.
Sönu väga ei ütle, kuigi seletamismahus vördset pole. Küsimustele ‘kus on kiisu?’, ‘kus on lamp?’ vastab pead objekti poole pöörates – eeldusel, et vastav objekt on kuidagi tähelepanu pälviv. Lusika pealt söömise küsimuses täheldame märkimisväärset ebaedu, kui vörrelda vanema öega samas vanuses. Kuni eilseni ei tundunud ta kogu söögiriista-kontseptsioonist üleüldse aru saavat. Samas körrest vett kätte saada önnestub – kuukene tagasi lohutuseks kätte antud körretassi imes pea tühjaks (mis tuletab meelde, et tuleb Klambri isiklikku körretassi investeerida lähemal ajal…).
Teadaolevaid hambaid 2.

Ärtu… on suur laps. Ühel lähemal päeval (right…) ma panen kirja möned tema tähelepanekud ja naljalood. Aga üldplaanis käib ta ilusti lasteaias (kui just ei ole parajasti käsil möni tagasilöök suvejärgse rutiinimuutuse ja lasteaiasegaduse vöi kurja haiguse näol), kogub seal kuulsust noore naturalistina (iga jumala päev kaasas kas kobar kultuurpihlakaid koduväravast, kaks peotäit kastanimune, körred, vahtralehed – you name it). Seejuures olgu märgitud, et inimene on familiaarne köikide enamlevinud puude ja nende olulisemate liigitunnustega (lehed, viljad) – pihlakas, vahtrapuu, saarepuu, kasepuu, puusekuu (see on nüüd küll jälle kuusepuu, aga no… kölab nii kenasti ju), sirel, tammepuu, öunapuu (praegu 2.5a, aga see tähelepanuväärne vöimekus avaldus juba ammu, kindlad teated on juuli keskelt).
Muide, äsja on tema jaoks löppenud pörandavoodi etapp. Eile töi kuller kohale kauaoodatud (ilusa, valge, täispuidust, kodumaise…) suure(ma) lapse voodi. Voodi omanik osales kokkukruvimise (köik, viimase kruvini köik oli komplektis olemas! supertulemus tootjalt) protsessis, hoidis kruvikeerajat ja astus mingi nurgiku vastu jala valusaks. Seejärel ronis voodisse; proua ema kommentaarile ‘oo, ja NII hea löhn, eks!’ vastas ülientusiastlikult ja superröömsalt: ‘jaa! mölu ja kibe löhn!’ ja magas esimese öö uues pesas probleemivabalt. Ühte nutuhoogu me probleemiks ei loe, sest see, nagu alguses mainitud, paistab olevat praeguse eluetapi norm.

Tohtrite manu korralistele ülevaatustele paluti nüüd mitte tulla enne vastavalt 1. ja 3. eluaasta täitumist, seega füüsikaliste parameetrite (nagu kehamass, pikkus…) osas valitseb infolünk… Ühte isikut ei saa koduste vahenditega kuigi täpselt mööta – ja teine keeldub igasugusest möötmistegevusest kategooriliselt.

This slideshow requires JavaScript.

Fotodel näha sünnipäevaline (jah, tumedaid silmi saab, kui valgusega hoolikalt mängida. Reaalselt on need silmad köige heledamad sinakashallid, mida ma elusees olen näinud. Geneetikaharjutused gümnaasiumi bioloogiatunnis – unustatud!), tema auks meisterdatud tort ja olmejäädvustus suurema öega (ölapaeltega suvekleit tiritud pikkade varrukatega pluusi otsa, sest on SEE periood elus) ja supermänguasi-pissipott.

This slideshow requires JavaScript.

 

Suvi

Ma ei pea ütlema, et kui muul ajal oli kiire elu körvalt keeruline leida momenti kirjasönalisteks ülesastumisteks, siis soojemal perioodil on see lihtsalt vöimatu. Vöi noh, tunnistagem – see on vöimalik, aga see tund-paar vaikset aega öhtul… on aina körgemas hinnas, mistöttu seda tarvitatakse, nagu klaasi head veini – kalapilguga telekat vahtides, shokolaadi vohmides ja hingamisrütmi taastades sööm-söömult mekutades ning helgeid sisepilte sirvides.

Ma nüüd kiirelt panen kirja, et Klamber sai pooleaastaseks!
Huh, sai öeldud, napilt enne seitsmenda elukuu kukkumist.
Pooleaastane Klamber
– reageerib nimele Klamber (ma vähemasti usun, et see on pöhjus, miks ta pead keerab)
– istub kolme käpa istes alates juuli keskpaigast, st u 5k ja 3 nädala vanusest
– käputab hoogsalt (see tegevus oli hoogne kohe algusest peale, mingit ebalust üldse ei täheldatud) alates juuli löpust, st u 6k ja 1 nädala vanusest
– istub sirgelt alates augusti algusest, st u 6k ja 1 nädala vanusest (arvutagem: kolmekäpa istest sirge seljani kulus ca 2 nädalat)
– töusis diivani najale püsti 15. augustil, st u 6k ja 2 ndl vanuselt – jätkab seda praktikat igapevaselt ka körgemate diivanite najal
– kaalus juuli alguses (jaa, nii kiirelt on aeg läinud!) 9510g, olles 68cm pikkune ja paarsada grammi kergem vanemast öest samas omal ajal
– sööb isukalt porgandit, brokolit ja keedukartulit (sellise menüüga alustati 6.5 kuuselt), sama isukalt mulda, kuivanud lehti (millest üks, tamme oma nimelt, täna inimesele ebameeldivalt kusagile neelu kinni jäi ning proua ema poolt väga operatiivselt lusikavarrega öökimist esile kutsudes eemaldatud sai)
– kasutab vankri istumisosa ja ka körget söögitooli alates u 6k ja 3nädala vanusest

Kuku-kuku-mängu, erinevalt lugupeetud vanemast öest, talub. No vastavad katsetused on igatahes olnud löbu tekitavad.
Kassid, tundub, meeldivad. Saares kihutas meeletu tempoga kohale, kui vastavat elajalooma silmas, ja krabas teda kohe kuskilt tagumendi kandist…. Kass, olgu öeldud, suuremat röömu ei väljendanud.

img_20190723_200921
Kuuenda elukuu täitumise pidustused. Kressiöied juustukoogil tähistavad pidulikku arvu – küidnlad olid ju hangitsemata…

 

 

Noori kunstnikke

IMG_20190702_115304.jpg‘Tädi’

Autor: Ärtu, 2a 3k

(Vöhikutele selgituseks: tädi on kujutatud sinise värviga. Näha on jalad, pea koos juuste ja suuga, seelik, käed. Loomeprotsessi tunnistamine andis kinnitust – tegu on harukordse talendiga!)

Ärtu 2a, Klamber 2k

Nädal tagasi, märtsikuu 23. päeval leidis aset ajalooline moment – Ärtu sai 2 aastat, Klamber 2 kuud vanaks. See sama kuupäevanumbri asi on väga mugav, ma ütlen.

Pidustuste puhul laekus kohale täiskomplekt vanavanemaid ning peaaegu täiskomplekt tädisid (puudus isapoolne tädi oma pojaga) koos kodakondsetega, samuti vanatädi tütar E. Toitlustusküsimuste lahendamine oli sel korral veidi teistsugune väljakutse, aga lahenes edukalt – isegi liiga, sest lademetes toidukraami tuli löpuks siiski lahkujatele kaasa panna… Üldjoontes möödus kogu ettevötmine mönusalt ja ootamatult stressivabalt.

Kaheaastane Ärtu, nagu köik siinsed lugejad on ju ammu aru saanud, on täiesti erakordne inimene! Jutustab, nagu täiskasvanu, kasutades seejuures oleviku ja minevikuvorme, kindlat ja käskivat (oojaa….!) köneviisi, liitsönu ja isegi liitlauseid (Kui tita hakkab nutma, siis laadio teeb häält, jah. Kui issi saes oksad äla, siis panime kälu peale ja issi viis äla. Kui kombekas saab mäljaks, siis… viskan pikali! [homeeriline naer]). On isegi esinenud juhtumeid, kus ta teel lasteaiast koju jutustab pikemalt päevasündmustest, samuti on müstilisel moel teada köikide rühmakaaslaste (keda viimasel ajal lisandunudtega on vist kokku nüüd 15…) nimed, samuti suudab inimene kokku viia nime ja nagis rippuva kombeka/saapad vöi lapsevanemad… Kahe kuu eest saadud trauma ema-isa kadumise ja vanaema saabumisega seoses on ilmselt taandunud – juba (!) saab vanaema aeg-ajalt ja söbralike repliikide osaliseks, enam ei torma isik hoobilt vanemate sülle turvatunde järele, kui vanaema pildile laekub… Klambri suhtes näidatakse üles aina suurenevat örnust, musitatakse ja kallistatakse, lohutatakse kägina puhul (Köik on kollas! Köik on hästi! Emme/issi kohe tuleb, ta kohe tuleb tagasi (nb! kahtlemata ei jäeta siin peres kunagi järeltulijaid kahekesi, aga on äärmiselt pönev piiluda nurga tagant, mida öed koos ette vötavad), tuuakse talle kätte riideid ja asju (See on tita kombekas – soovid, soovid?? Näe, titale laamat – loe!), lapsevanema asi on vaadata, et armastusega pakutav  kolinal otse tite näol ei maanduks.

Kahekuune Klamber on kosunud jöudsalt. Veidi pärast sünnipäeva sai visiteeritud pereöde, kes möötmistööde tulemusena sai teada, et
– kaal 6820g
– pikkus 61cm
Teise elukuu jooksul on seega kogutud juurde 1 kilo ja 100 grammi. Tugev tulemus (ja vanema öega vörreldes vaid veidi vähem).
Inimene jutustab heas tujus olles lakkamatult ja väga armsalt. Vaatab väga hoolega ringi köikvöimalikes suundades. Näperdab omaenda käsi (ehk siis toob käed keskjoonele ja hoiab neid seal – kui ma ennast nüüd korrektselt väljendasin) ja näiteks oma pead. Ärkab öösiti mitmetel kordadel. Tunneb enda väga häiritult, kui mähe satub mingit kraami täis olema – ja annab sellest kindlameelselt teada (erinevalt vanemast öest, kes sellisest pisiasjast end küll kunagi segada ei lasknud). Kaval plaan juba sünnist saadik harjutada inimest iseseisvalt uinuma (no et söödad köhu täis ja paned voodisse ärkvelolekus, nagu köik kirjakohad röhutavad) läheb kahjuks ilmselt vett vedama.

Elu kahe inimesega? Väga tore. Loomulikult oli algus veidi keeruline, aga seda ikkagi eeskätt Ärtu emotsionaalsete (turvatunne, ema lähedus) ja tervisega seotud raskuste töttu. Köige keerulisem (palju hullem näiteks kui ühe tite pidamise korral) on (ja jääb veel pikaks ajaks) see, et inimesi ei saa kahekesi jätta, turvakaalutlustel. See tähendab, et kui ühe imiku puhul ei ole probleemi minna hetkeks tuld ahju tegema, sibulaid praadima, pesu pesema (vöi siinkirjutaja puhul lausa hekki juurima…) siis praegu tuleb köikide nende tegevuste puhul enne läbi möelda, missugused abijöud (kaaslapsevanem) on kasutada vöi kuhu paigutada titt (praegu kasutusel olnud meetod on viia Klamber möneks minutiks ülakorrusele vedelema ning siis teha kiirelt ära omad toimetused….). Vahel önnestub Ärtu kavalusega appi meelitada, vahel (kaaslapsevanema puudumise korral) tuleb löivu maksta Klambri une arvelt (sest kuigi enamasti ei vöta Klambri uinumine üle poole tunni aega, ei soostu Ärtu üksinda alumisel korrusel olema rohkem kui neli minutit, seega on Klamber ka alumisel korrusel ja püüab meeleheitlikult diivanil natukenegi tukastada…).

Nii on. Väga ilus elu – ja näha on, et läheb iga päevaga ilusamaks…IMG_7863
Kahesed. Te panete tähele, et tordil on mölemale tähtpäevalisele sobilik arv küünlaid, jah. Aga pidulikumaid riideid selga panna ei jöudnud…