Ajaloolised sündmused

Plaan oli need märkmed kirja panna kohe öigel päeval, aga homsest sai eile ja nüüd räägime siis juba üleeilsetest sündmustest.

Ma ei tea, kas köik märkasid, aga maailm on nüüd natuke uus koht, sest kaks päeva tagasi:
1) jäi Ärtu esimakordselt päevaunne kellegi teise, mitte oma vanemate suunamisel. Vanemad lihtsalt viibisid pool päeva pealinnas ning neiukese järele vaatas tema vanaema. Meil oli küll ajakava umbes selline, mis lubas hilise löunaune ajaks koju jöuda (jöudsimegi), aga uksest sisse astumise momendiks oli laps juba tunnikese mönusalt tukastanud. Super! Ma tegelikult natuke prognoosisin seda, et uue inimese juuresolekul vöiks see köik sujuvalt laabuda, aga eluline töestus on super. Oluliselt kergemaks teeb asju köigile muidugi ka asjaolu, et Ärtu räägib lausetega – ja oskab seega hoidjale ilusti selgitada, et paluks enne und Jussikese raamatut jne.
2) ronis Ärtu esimest korda oma söögitooli ise sisse. Tegu oli tegelikult kanguseavaldusega. Meil on teatavasti kena retrotool, mida on vöimalik keerata väikeseks lauaks. Kuna sel juhul on asjandusel ka rattad all, rakendab Ärtu seda hea meelega käruna (no kärusöltuvusest ei ole vist juttu olnud… ütleme nii, et linnas lapsi nukukärudega nähes on oluline tähelepanu kiirelt mujale suunata…). Üleeile öhtul hakkas mingil ebakohasel hetkel ‘paneme tooli alla!!’ undamine. Vanemlik instants keeldus – ja selle peale ronis inimene suure vihaga tooli mööda poole peale üles, omamata esialgu selleks mingit kavatsust ja olles tulemusest väga üllatunud. No ja olles sealt körgustest piisavalt ilma uurinud, oli edasine juba vormistamise küsimus. Huvitaval kombel ei kukkunud tool selle räntslemise käigus ümber. Jääme pönevusega ootama uusi osasid!

Lisaks üleeilsetele sündumustele (mida oli üks veel, aga ma ei suuda seda hetkel meenutada…) käis inimene eilsel kaunil päeval metsas. Kuna seeni oli täpselt kuus, siis nimetagem seda käiku pigem metsaloomade toitmisaktsiooniks koduste öuntega. Ärtu jooksis metsa vahel, nagu noor kitseke, proovis süüa piibelehemarju (loomulikult) ning imetles loodusande, tervitades vettinud tatikut kükituse ja röömsa höikega: oi oi! Väike SEEMEKE!! Jah, oli väga sulnis käik.
ärtu_metsas

Advertisements

Töö- ja muidukasvatus

Töökasvatus meil siin lokkab. Käesoleval hetkel just meenutas isik seda ise, pühkides käega suvalistes suundades laiali söögitooli piirdele pudenenud hernesupi, kommenteerides äärmise asjalikkusega: Teeme puhtaks!
Nöudepesumasina tühjendamine on igapäevane rööm – kui seda tegevust ennustavad helid Ärtuni jöuavad, kihutab ta kaugusest kohale (Looksed! pro jooksen) ning tassib väga kindlakäeliselt temale usaldatud lusikaid, kahvleid ja taldrikuid vastavatesse sahtlitesse.

Muukasvatuse osas toimus maailmas murrang – Ärtu alustas möödunud nädalal arvatavasti elukestvat rallit mööda haridusasutusi. Tunne on küll imelik, sest no taevane arm, tegu on 1.5 aastase isikuga – aga no esiteks ei ole plaanis niipea teda pikkadeks pevadeks sinna saata ja teiseks… mind vaikselt valdab tunne, et niisama kodus passimine on nagu… paigalseis vm. Laisk ja sotsiofoobne ema oma last ometi ju mänguväljakutele ja mängumaadele ja jumal veel teab, mis toredatesse kohtadesse ei tassi. Samas, töele au andes – institutsionaliseerituna on möödunud vaid üks päev. Veel täpsemalt – 1.5h. Läksime kohale 0930-ks ja lahkusime kell 1100, kui ülejäänud pönev ja lärmakas seltskond öue suundus. Tunded olid üsna segased. Ärtu paistis küll väga huvitatud köigest, mida haridusasutusel talle pakkuda oli, aga ennelöunaks igast otsast sült mis sült. Kodu poole kärutades oli tükk tegu, et magamajäämist vältida. Ei imesta ka. Väga lärmakas koht. Kas rühmatubade remontimisel aj materjalide valikul arvestatakse müra summutamise ja muu sarnasega? Ei, ma ei viitsi vastust isegi kuulda, köik on kallis ja teadavärk, et raha pole. Lihtsalt, nendes ruumides tekkis öudne tunne, et selline lärm ei saa kellegi psüühikale okei olla. Harilikult lähevad lapsed kohale umbes kella kaheksaks – see on minu teada alles öö ja detsibellidega tuleks nagu kindlasti kokku hoida…

Teine huvitav asi – vahetusjalatsid. Milleks need vajalikud on, ei saa mina aru. Keegi vöib selgitada. Hästi, suurtes majades on vajalik liikuda mingitesse teistesse ruumidesse läbi koridoride – pandagu selleks momendiks siis midagi jala otsa. Aga miks väikesed inimesed peavad päev otsa olema jalatsites? Eriti imelik tundus, et absoluutselt köikidel olid jalas paksu tallaga sandaalid. Arusaadav, neid saab inimene lihtsa vaevaga ise jalga, aga… Isiklikult ma küll ei sooviks terve päev mingite raskete jalanöudega ringi liikuda. Toas. Ma pole ortopeed ega füsioterapeut, aga mulle tunduvad lihtsalt väga kummalised need jutud, et lapse jalga on vaja hirmsasti toestada ja mida köike. Kas inimkond mitte aegade algusest ei ole käinud ringi pigem paljajalu – ja hiljem siis lihtsate nahast jalatsitega, mis kaitsevad, aga ei toesta küll mitte üks raas… Kas köik need keerulised lihased, luud, köhred (on seal möni?) ja köölused ei saa paremini oma ülesannetest aru siis, kui nad peavadki algusest peale tegema täpselt seda, mida nad on tegema loodud?… Kindlasti on sadu erinevaid meditsiinilisi näidustusi, mille puhul köikvöimalik toestamine on vajalik, aga ma sügavalt kahtlen, kas see nähtud rühmatäis 1.5 – 3-aastasi on niiväga diagnoositud… Huvitav oli, et kui jalatsite teemat (Eino ma nüüd näen ka, missuguseid jalatseid kantakse… Eks peab ka midagi Ärtule vaatama…) öpetajate juures puudutasin, haaras köige staazhikam neist kohe löngast kinni ja rääkis imestuse ja uudishimuga Anu saatest kuuldut – selgub, et terve lapse jalg vöiks üldse paljajalu ringi tatsuda… Töeline üllatus, eks.

No selle köige järel läksin öhtul ja, köik kinga- ja spordipoed läbi kamminud, otsustasin, et pakutavaid materjale mina Ärtule küll jalga ei topi. Sai alustuseks miskid imekerged ja plastilised Adidased, mis ajavad asja ära, kuni ta nendes vaid paar tunnikest veedab. Sealt edasi vaatame. Mingid sussid. Proua ema peab vist kallihinnalisse barefoot maailma süvenema…

Ahjaa, märgitagu veel, et see esimene kogemus jäigi möneks ajaks viimaseks, sest järgneval hommikul oli Ärtu suutnud üles pumbata palaviku ning haridusasutus soovitas kohe heaga nädala löpuni kodus olla. Mis tähendab, et tegelikult jätame vahele ka uue nädala kaks esimest päeva (esmaspäeval kavatseb Ärtu viibida saares ning teisipäeval on muid tegemisi).

Käänded-pöörded…

Ikka see keeleline pool. Tasub märkida, et käesoleval hetkel (täpselt 1.5 a vanusena) on Ärtul ilusti selged isikulised asesönad ma (mulle, minu, minuga jne) ja sa (sulle, sinu, sinuga jne). Nende kasutamine on vastupidine sellele, millega me ehk harjunud oleme. Tood minu kätte pro toon sinu kätte. Istud leel pro istun veel. Heidad pikali pro heidan pikali. Anname sinule pro anname minule.
Ja veel toredaid teadaandeid (no jooksvalt üles tähendatud):
Issi pani masin käima/tööle.
Emme andis juustu.
Kussa läed tagupidi?
Missa teed? Kussa nonid?
Issi annab Hugo süüa.
Miks sa lalad läbi said? (enesekohane uurimus selle kohta, miks jalad sai läbi söögitooli valede avade lükatud…)
Ja laulukesi omal viisil, igapäevane popurrii:
Meil po’e lalgu tavvis – pooo’ee lalguu tavvis! mul on kaasas pillike – laula ise ää-ää! 
(Kuula ka ‘Mull mull mull väiksed kalad’, ‘Meie sõber konnake’, ‘Karumõmmi unelaul’)

Tervis ja tervishoid

Ma ei mäleta, kas on juba mainitud, aga – kodaniku kasutatavaid sönu enam üles lugeda ega tähendada ei jöua ammu. Neid on kaugelt liiga palju. Vahepeal oli möte, et panen kirja igapäevases käibes olevad 2 – mitmesönalised fraasid, aga praegu tundub, et ka see rong näitas juba tagatulesid. Inimene lihtsalt suhtleb igapäevaselt, mugavalt. Peab maha vestlusi. Kasutatavad väljendid ongi kahe-, enamasti kolmesönalised. Sekka ka lausa neljasönalisi esitusi, milles tunduvad esinevat suisa möned lauseliikmed. Kohe, kui näide esitatakse vöi meelde tuleb, panen kirja. Kesse muidu ikka usub.

Nalja saab nagunii. Ükspäev istusin elutaoas (püüdes mudugi järjekordselt haltuuraotsa lahendada…), inimene tuias öues, austades proua ema möningate asjakohaste visiitidega. Ühe teemaks oli kulinaaria – inimese tulekut saatis kordamine: ‘Poom! Poom!’. Kohale jöudes selgus muidugi, et kätte oli juhtunud puu all omajagu päevi looduse meelevallas vedelenud puuvili, üks pool mädanenud, teine kaunilt hallitusega kaetud…
Teise visiidi teemaks tundus olevat mood, aga oli vist siiski pigem bioloogia. Nimelt kuulsin juba eemalt, et lähenes teaanne: ‘Emme aita mutsi äja! Emme aita mutsi äja!’. Saabudes esitleti prouale igatahes tammetöru, millel kübar viisakalt peas. Miks küll, sellise soojaga. Emme aitas.

Niipalju verbaalsest edasiminekust. Tervise koha pealt saagu talletatud, et mönda aega valitsenud närvilisem meeleolu isiku norskamise töttu on nüüdseks, pärast ninatohtri külastamist, vaibunud. Norskamine (no täpsemalt nimetaksin seda siiski lörinaks, need olid üsna uskumatud hääled, mida sealt kuuldavale tuli…) teatavasti ei saanudki tekitavda väga mingit muud ootust kui et nüüd ongi vajalik noaga asju parandama minna ning mingeid suurenenud elundeid kärpida…. Öudne. Ma jöudsin juba kogu asja detailides läbi/ülemöelda – haiglasoelmise, paranemise (selle, kuidas ma ka haiglas halturtsikut teha saaksin…). Köik vöibolla ei tea, aga minu jaoks on kogu see nina- ja üldse näopiirkonna majandus väga tundlik lugu, ei kannata isegi möttetasandil.

Igal juhul hellitasin ma pisikest lootust, et äkki on punane söstar ninna läinud. Ja nosplitohter kinnitaski just seda versiooni. Et mingi orgaaniline värk, mis on juba ikkagi lahti pääsenud ja edasi liikunud. Seda versiooni kinnitab minu info sellest, et lörin on vaiksemaks jäänud. No igal juhul, noaga kallale ei tulda.

Tervishoiu asjust märgime, et inimene a) nöuab öhtuti valjuhäälselt hambapesu; b) nöuab öhtupoolikuti valjuhäälselt lalutama minemist; c) toitub aastaajale kohaselt peamiselt pirnidest ja ploomidest; d) nöuab igal vöimalikul hetkel nohu (mereveespreid ninna – asi, mida äsja püüti vältida meeleheitliku vingerdamise ja metsiku röökimise meetoditel) ja aulu (füsioloogilise lahuse inhalatsioon – asi, mida äsja püüti vältida meeleheitliku vingerdamise ja metsiku röökimise meetoditel).

Boonusreana olgu mainitud, et isiku muusikalisse repertuaari näib hetkel kuuluvat mitu lugu: Konnalaul (‘Meie söber konnake…’), kalalaul (‘Mull-mull-mull-mull väiksed kalad…’), tudulaul (‘Mina ei taha veel magama jääda…’). Lisaks fragmendid tundut lastelaulust ‘Pödra maja’ – vähemalt vöib nii oletada, sest vahel on omaette laulda üürgavast suust kuulda, et ‘Kopp, kopp, tee lahti, ukse taga…. jänes… uuuhuuu….’ jne. Väga meeleolukas on sellist esitust kuulata läbi isiku enda poolt äsja kinni löödud välisukse…
Kui muidu kantakse konnalaulu ja kalalaulu ette duetina, st nii, et proua ema esitav fraasi esimesed sönad, Ärtu viimase(d), siis vahva vaheldusena palusin inimesel enesel tudulaulu laulda. Tuligi, algus täiesti originaalilähedaslet, edasi omal viisil: ‘Mii-naa heii-taaa…n pii–kaa-liii! Heii-taaan pii-kaa-lii…’.
Noh, harilikel päevadel löbustab meid ka lakkamatu ja omaloominguline ‘Ääbu-ääbu-äääbuuu!’

 

Eesti leiutab 2018

Esimesed selged märgid, et Eesti riiki ootab pönev ja helge tulevik, ilmutasid end täna.

Samal ajal, kui proua ema püüdis hommikupoolikut sisustada pisikese haltuuraotsaga, leidis preili Väga Tähtis Isik (1a 4k) mänguasjakastist eseme, mis oli oma senises elus harjunud olema joogikörs. Kodanik istus ja näris seda möned minutid, saabus siis proua ema ette ning esitles: ‘PILLII!’ (tölkes: prillid).
ärtu_prillid
Kaua imetleda ei lastud, ulatati proa emale (‘Attähh!’) ning eeldati abi optika-alase instrumendi kasutamisel (‘Ette!’).
Installeerisime abivahendi, mis ei tahtnud väga omal kohal püsida. Käidi peegli ees imetlemas, oldi rahul.
ärtu_prillidpeas
Seejärel istuti maha, vöeti ette ajakiri ning asuti lugema (‘Lugee…!’)

Loodetavasti loeti nippe uute leiutiste eduka ellukutsumise jaoks. Ja ehk ka selles, et sangad vöiksid olla ühepikkused…

Keeleline areng ja okseralli*

Noh, kui üldiselt ei kipu kirjutamiseks suisel aa’l hetkegi leidma, siis okseralli puhul muidugi tuleb sulg tindiseks teha. Ei midagi erakordset muidugi, lihtsalt ajalo tarbeks, sest oli see ju ometigi siinse elu jooksul esimene kord.

Niisiis, eilne öhtupoolik möödus väga meeleolukalt perekondlikul koosviibimisel ühe jubileumi tähe all, kus muu hulgas pakuti väga mönusat teravat kurgisalatit, imemaitsvat suitsukana, kahte peni mängimiseks ja musutamiseks, penide joogikaussi plätserdamiseks (kuidagi läksid Ärtul asjade segamini ja ta üritas pärast kausi funktsiooni teadasaamist meeleheitlikult selle servast lonksu vötta…), saia ja arbuusi. Ehksiis superedukas käik. Hiljem kodus ei tehtudki suuremat numbrit, kui kodaniku magamaviimiseks aktiveerus härra isa – tehti naisesivanemale armastusväärselt ‘shau-shau!’ ja jäädi kümne minutiga tuttu. Kella üheteist paiku aga aktiveerus kogu seltskond – ülalt kostva nutu pöhjuseks ei olnud mitte lihtsalt ärkamine vaid ärkamine korralikus okseloigus. Järgnes pikem maraton, mille käigus lühikesed uinumiskatsetused vaheldusid uute oksehoogudega. Kuni millalgi poole ühe paiku inimene siiski uinus. Paari tunni pärast küsis hardalt ”uua’, pumpas kurgust alla terve tassitäie vett ning suikus hommikuni. SEllega loeme elu esimese okseralli löppenuks, hea et see veel niigi läits.

Köne arengust rääkides… ei jöua ma neid sönu enam kirja panna! Töesti, minu meelest vötab inimene kasutusse iga söna, mida önnestub kusagilt kuulda ja üle korrata. Rakendab hoogsalt verbe, ainsuse teises pöördes (otsid, istud pro otsin, istun). Järele möeldes on see ka loogiline. Algaja inimese tegevuse kommenteerimiseks on täpselt need vormid kasutuses…
Kindel on, et nii nädalake tagasi alustati söna ‘palun’ kasutamist täiesti adekvaatsetes olukordades. Veel kindlam on, et kui inimene NIImoodi palub, siis mina talle midagi keelata ei suuda.
Hetkel näiteks oli liivakastist kuulda sellist asja: Ki’ii… leidsid…ules. Tökes: Leidsin kivi üles. Hommikuti olen mitmel korral saanud kutse: Tule…. mähme… alla…!’.
Samuti kostub vahetevahel näiteks: Mamp poled. Tölkes: Lamp pöleb.

Üldmotoorsest arengust ei oska kommenteerida muud kui et inimne jookseb täiesti okeilt. Töesti jah jookseb, mitte ma ei kujuta seda suure kuuma käes ette…

Ja köige krooniks… pärast seda, kui Ärtu oli meil paar päeva juhet kokku jooksutanud konstantse virina, röökimise ja arusaamatute tujudega, ütles härra isa naljatlemisi, et no ilmselt uus arenguhüpe. Mispeale proua ema naljatlemisi avas oma telefonis asjakohase äpi ja – kanäe! oma mitu peva tagasi juba olevat järeltulija teinud algus oma kümenda arenguhüppega. Taevane arm, just see eelmine katsumus löppes. Lubatakse, et 28 päeva veel. Eks me pärast seda vötame sanatooriumi.

* öudne, öudne asi on see pealkirjade mötlemine. Oleks siis veel et miski kunstilise väärtusega blogi…

Veel sönavarast

Lähiajal tuleks hangitseda diktofon. Sest praeguse eluetapi juures on salvestusseadme lähedalolek konstantselt vajalik. Proovin nüüd üles tähendada köik, mida kasutuses on täheldatud. Töele au andes olgu märgitud, et kahesönalised lausungid ilmusid sönavarasse küll vist umbes kuu-paar tagasi, aga möni neist on kasutuses üsna harva.
alla pepist – trepist alla
ämme pias – ämber peas*
issi too’e – issi läks/on tööl(e) (seda vist on juba mainitud?)
ami eue – ami läks/on öue(s)
mihm kajab – vihm(a) sajab
puksid lalga – püksid jalga, ka püksid on jalas
sida ka – seda ka

Üksikute sönade (ilmselt mittetäielik) loetelu:
papud – papud (tähelepanu mitmuse tunnusel, see tuli paar päeva tagasi)
kuuk – kook
leeb/-a – leib, leiba
uusu – juust
kots, -id – klots, -id
tunn – tünn
kokii – sokid
puksid – püksid
abikoosi – aprikoosi
attäh – aitäh
‘nnga – rõngad
anna – anna
issu – istu(-n, -b)
too’i – tooli(-sse)
ise – ise
ul(?)es – üles
tele(te) – telefon, ka: telefon heliseb
masin – masin (pesu-, lennu-…)
lennuk – lennuk
atto – auto
ennes – hernes
uba – uba
kattul – kartul
punat – tomat
kihhle – kühvel
a’i – hari
kanne/-i – kann
maja – maja (kuigi ei ole täiesti kindel, mida ta tegelikult selle all mötleb)
ake’ – aken
kinni – kinni
lahhti – lahti
ipaka – hüpata
üppa – hüppan
palu’ – palun (see tuli kuuldavale vist täna, situatsioonis, nagu palun anna)
kala – kala
kana – kana
lehm – lehm
notsu – notsu
kiisu – kiisu
kass – kass (kasutusel suvalises vahelduses eelmisega)
kutsu – kutsu
latas – ratas
kiigu – kiik, kiige peale
kahhe’ – kahvel
ki’i – kivi
issika’ – lusikas
eesika(s) – mesilane
mesiomm – mesimumm
pibika(s) – liblikas
paht – praht
obuge – hobune
sääk – sääsk
kaabe – kärbes
muna – muna
pall(i) – pall
maama – vanaema
käsi – käsi
kaa’e – käed
lala – jalad
kaka – kaka
seema – (lähme) sööma
lille’ – lilled
tuttu – magama
linnu – lind
padi – padi
kekk – tekk
simm, simma – silm, silmad
nina – nina
suu – suu
ammuku – hammustasin
auk – auk
kukku – kukkus, ka läks kurku
maamuka – raamat
‘eha – reha
’iisu – riisun
mammu – mammu
pa’aa’i – banaani
alla – alla
kapsas – kapsas
issi – issi
emme – emme
onu – onu
tädi – tädi
pinni – pirni
nuga – nuga
kott – kott
pissi’e – pissile
puuks – puuks
pilt – pilt
kell – kell
ii – hiir
ahhi’ – ahvi(d)
pud’u – puder
mihm – vihm
nanni – vann, vanni
tuppa – tuppa
vesi – vesi
sull~e – sülle
iiu – riiul, riiulisse
kikonn – kilpkonn
konni – konn
kallis – kallis
saia – saia
leel – veel
pudel~ – pudel
p(i)ll – põll
eue/uue – õue
tass – tass
koju – (jöudsime) koju
mimi – nimi
mehm – lehm
mammas – lammas
pibu – tigu
vavvaas – varvas
avivuu – arvuti
piiak – pliiats
tita – tita
oonista – joonistama, joonistan
Siin on loetletud siis 120 üksikut söna (1a 3k).

Nimeregistrisse kuuluvad järgmised:
P’iine – Pauliine
Lelili – Merily
Kaele – Kaile
Ami – Ami
Ats – Ats
E’tta – Herta

* on selline illustratsioon ühes raamatus noh. Lambal on ämber peas. Autor on hoolitsenud lapsevanema eest, kes muidu napi pildivara pöhjal peab suutma jutustusi genereerida…

Sönu. Ja üheksas arenguspurt?

pibikas – liblikas
(m)iisiigaa – mesilane
uuf, uuhu – juust, juustu
tii(p) – triip
tooi – tooli

Kirja panna ei jöua midagi, üks elumuutus ajab teist taga. Viimase nädala jooksul on Ärtu näiteks löpetanud uinumise kell 20-2130 ning jäänud magama alles 23-00 paiku. Selle aja passib proua ema lapse juures ja tegeleb aktiivselt une vajalikkuse meenutamisega. Ühtlasi kaob selle nahka kenasti oma tegemistele möeldud öhtupoolik.

Boonusena saab öelda, et samal perioodil on öiste ärkamiste arv järsult kahanenud ühe vöi lausa nullini. Ei tea, kuidas elu edasi kujuneb, aga sellised ööd on juba täesti okei.

Enne sellist perioodi esines meil aga miski, mis pani mind täiesti tösiselt arvestama, et nn arenguspurdid siiski eksisteerivad. Kunagi (haha, nii umbes aasta eest – mitte eoone tagasi, nagu tundub) ma lausa vaatasin, et ohhoo, klapibki, töesti on sel ja sel nädalal mingi teistmoodi olek inimesel. Vahepealsel ajal kadus selle teema aktuaalsus. Kuni mai alguses Saaremaal viibides toimus konkreetselt üleöö suur muudatus inimese käitumises. Enne seda, veel 7. mail oli ta väga mönus väike inimene, tatsas ringi, ei kartnud kedagi, toimetas omaette, kui vaja ja ei unnanud. Siis, täpselt 8. mail oli meil korraga laps, kes vööristas köiki (ka köiki tuttavaid – otseses möttes köiki), soovis olla peamiselt ema süles, ei kölvanud ka isa, undas ilma igasuguse nähtava pöhjuseta suure osa päevast ja ärkas öösiti nutuga ikka 5-6, kehvematel juhtudel nt kümme korda… Ma kordan, selline muutus leidis aset söna otseses möttes üle öö, sellele on olemas ka tunnistajad. Köik olid hämmingus.

Ei saa öelda, et oleks olnud meelakkumine. Emast esivanema köik tegevused olid piiratud. Mida sa ikka niiväga teed, kui inimene jala küljes ripub, eks. Öösel magamata, päeval ilma vähimagi iseseisva tegevuse ja tahteta, enamjaolt röökiv isik majapidamises pidevalt vötta. Oli frustreeriv küll. Panin siis äpi üle pika aja käima ja mida ma näen – ongi just parajasti, paaripäevase täpsusega samal ajal ette nähtud arenguspurt, arvult üheksas. Sümptomaatika loetles köik meil mängus olevad probleemid täpselt üles.

Ja  9. juunil sai see asi läbi. Ma ei liialda öeldes, et esimesed mitu päeva me ei julgenud hingata ka. Muutus, seekord ülimalt positiivne, tundus niivörd uskumatu. Laps oli jälle nagu ära vahetatud, korraga nagu suur inimene. Asjalik, toimetab, ei kiunu ja unda (kui just pole päriselt pöhjust), lubab end sülle vötta ka isal, samuti vanaemal ja muudel isikutel, ei ripu ema sääres jne. Rääkimata sellest, et tundub omandavat kahesönalisi lausungeid (issi töö’e). Mul ei jää üle midagi muud kui möelda sellest kui arenguspurdist…

Fotodel on Ärtu jäädvustatud avamas åht peensamat puhvetit. Suurema rahvaarvuga pildil on näha, et inimene töepoolest seltsib nüüd kellega iganes – näiteks terrassinurgas oleva liivakasti vallutanud poisslaste ja nende vanaemaga. Parempoolsel fotol on jäädvustatud inimene hetkel, mil ta püüdlikult nuusutas lillekaunistust laual.

Veel sönu

Kalambuurotseda proovides vöiks ju öelda, et sönu ei ole. See on lihtsalt arusaamatu, kuidas inimene ühel hetke sünnib – ja järgmisel hetkel ütleb kahesönalisi lausungeid – see ka! Kiss onn? Huvitav on, et näiteks viimane sönakombinatsioon ei ole meie peres otseselt levinud. Kui keegi ukse kallal kobistab, öeldakse pigem, et ‘Kes sealt tuleb?’ ja kui on vaja lapsisikult välja pressida objektide nimetusi piltide abil, siis kasutatakse pigem kombinatsiooni ‘Kes siin/see on?’. Noor lingvistikahuviline on aga köik ära tabanud ja tarvitab enesele sobiliku pikkusega fraasi täpselt öigetel momentidel.

lala, lalla – jalg, jalga
lahla – mahla
puhh – puuks
ämme – ämber
kahhee – kahvel
apissii – aprikoos
attaa – ratas
kohhii – kohv
pal~aa – palav
kuu’ – kuum
mamph – lamp
kaa-ii – kardin
uua – juua
käsi – käsi
Lisaks sellisele verbaalsele aktiivsusele suudab Ärtu üllatada ka laulusönade peast teadmisega. Kuulates traditsioonilist unelaulu ‘Mina ei taha veel magama jääda…’ kordab ta valjuhäälselt (ja ka näiteks läbi nutu, kui selline peaks esinema) üle loos ette juhtuvad loomanimed (mida laulu esitaja, st proua ema on ise juurde lisanud, et inimesel tore kuulata oleks) ja laulu löpus kölava ‘unes teid kindlasti näen’ löpust viimase söna ärajätmisel hüüab ise entusiastikult Neee’!

 

Uusi sönu ja muid pönevusi

uuff – juust
agu-ke – hobune
kiisu – kiisu
kukkus – kukkus
kal~a – kala
euue – õue
piiak – pliiats
tuduu – magama
pissi’e – pissile
shaak – sääsk
koju – koju
Ei tasu nagu
Lisaks sellele oskab inimene lille(-peenart, -konteinerit vm) nähes nina sügavalt öitesse suruda, seda kirtstada ja ‘nuusutada’.
Liivakast on nüüd nädalapäevad olemas olnud ja vöiks möelda, et inimene ei pea tingimata just peenras istutuskühvliga toimetama. Aga peab. Värvilised liivakastiriistad passivad tühja, plekist pärisämber ja mullane päriskühvel on ainuvöimalikud materjalid.