#istub #käputab #vaatabmultikaid #varstikirjutab?

Niisiis, kordame üle, selguse möttes. VIP on järsku saanud suureks inimeseks:
– ajas end käpuli: 5 kuu ja 5 päeva vanuselt;
– ajas end kolme käpa istesse: 6 kuu ja 10 päeva vanuselt;
– hakkas käpuliasendis edasi liikuma ehk käputama: 6 kuu ja 10 päeva vanuselt;
– ajas end istuma sirgelt: 6 kuu ja 12 päeva vanuselt;
– läks videomaki juurde ja mängis ennastunustavalt selle luugiga + läks uksepiida juurde ja limpsis seda + töusis selle najale pölvili: 6 ku ja 15 päeva vanuselt.

Mis edasi? Ma töesti eeldan, et ta teab, mida teeb. Ja et ta igasugused lihased ja luud ikka on valmis juba selleks köigesk. Üldse vöiks ju möelda, et inimene kasutab vöimalikult pikalt lebokunni staatust. Aga eiei, vaja ringi paarutada… Märkimist väärib vist ka, et köik omandatud oskused (lisaks ülaltoodutele ka 4 kuu ja 1 päeva vanuselt omandatud pööramine) on köik läinud koheselt hoogsasse kasutamisse. St ei ole nii, et näitab korraks, et suudab – ja siis on möni nädalt vaikust. Mkm, kohe ja palju.

Ootamatu (jah, ma töesti rvasin, et selleni läheb veel natukenegi aega) mobiilsus esitab ka tugitiimile uusi väljakutseid. Esiteks muidugi se turvamise teema. Köiki lahendusi pole veel välja möeldud, seega ideetalgud käivad iga päev. Ja see sirgelt istumine… Ma vöin endale korrutada kuitahes palju, et laps peabki kukkuma ja see käib asja juurde jne – no IKKAGI torman kolme padja ja kahe rullikeeratud pleediga ligi, kui ta jälle keset pörndat körgub. Vahel see pehmenduste laotamine on täitsa tulemust ka andnud. Pigem aga üritab inimene kukkuda nii, et ikkagi oma matsu kätte saaks.

Multikad? No kuna proua ema on suur multikapölgur (KUI jutt ei ole just vanaaegsetest vene ja eesti multadest. Köik kaasaegne (khm, hilisem kui 1990…) on loomulikult väga halb, ebapedagoogiline ja arengut pärssiv. Maailm on mustvalge ja noored hukas.), siis loomulikult viskutakse siin majas rinnuli teleka ette, kui kusagilt mingeid animeeritud olevusi natukenegi näha on. Aga et Täpp on iseseisvate eelistustega mötemisvöimaline persoon, siis näitas ta täna esmakordselt täiesti selget uudishimu ja könetatust üles Terevisioonist tuleva (koleda, ajuvaba, möttelageda… khm, proua ema vöiks siiski jalga puhata…) jänestega (oli vist?) lastesaate osas.
Ehksiis – tundis huvi multa vastu: 6 kuu ja 16 päeva vanuselt. Oeh.

Advertisements

Ei mingit roomamist

Jah, tänaseks on vist juba alust nentida, et VIP meil roomamise imelise etapi jätab vahele. Kui roomamise all pidada silmas sedaköht maas ukerdamist. Sest peale, kui pölvedele töusis, on tal seal üha lahedam ja praegu pole küll pöhjust talt miskit lamandumist oodata. Väga enesekindlad need edasiliikumise sammud veel ei ole, aga iga päevaga muutub märgatavalt. sihikidlat liikumist näiteks üle toapöranda näikse takistavat eeskätt sihi muutumine teekonna jooksul…

Mis puudutab istumist, siis jah, pärast esimest korda jätkas Täpp selle asja harjutamist usinalt nign täna ajas end järsku kolmekäpa-asendist sirgesse istesse. Kuhu tal kiire on…

Arengud haigusrindel

Aurutame siin oma kalli aparaadiga. Paistab, et Täpp saab hästi aru, kui seda tegevust hädasti vaja on – sel juhul on ta ise ka lebo, hoiab maski ja hingab, nagu vanem mees. Kui aga tervis taastumise märke näitama hakkab ja nii eluliselt oluline soolalahust hingata ei ole, siis ei viitsi keegi sellega ka tegeleda.

Seejuures ma ei saa jätta ütlemata, et imemasin ehk Microlife inhalaator on mönes aspektis närviajavalt ebamugav. See lahusetopsik on nii laia pöhjaga, et kui sinna doseerida tavaline 1.5-2 ml vedelikku, kaob see sinna lihtsalt ära. Kui hingamise ajal topsi liigutada (imik, halloo…), siis on mingi aurunatukese kättesaamine väga kahtlane. Soolalahusega pole probleemi – kuna seda üle annustada ei ole vöimalik, siis saab pool topsi mönusalt täis panna ja no problemo. Aga kui üks päev siin peaks tekkima vajadus ravimeid, kasvöi seda uhket adrenaliini manustada ja täpseid vahekordi ja koguseid järgida, siis läheb keeruliseks.

Teine asi – haigla aparaatidel oli see doseerimise tops aparaadi enda küljes ja sealt lähtus voolik maskini. See oli väga mönus, sest sa hoidsidki käes ainult maski ja said sellega vehelda ja mängida, palju vaja. Siinsel aga käib mask selle topsi külge ning topsiga vehkimine ei ole hea – vt eelmine punkt.

Müra tuleb ka ikka omajagu ja mina ei kujuta ette, et inimene une ajal selle peale üles ei ärka, aga no see töesti pole suur probleem.

Mönusa vahepalana tundsin igatahes ise eile öhtupoolikul kurgus torkimist ja tükki. Hilisöhtuks oli kurk täiesti kinni paistetanud ja mingi mönus palavik üleval (ma alates 37.2 löpetasin kraadimise). Seega funktsioneerib aurumasin praegu täie raha eest.

Ja samal ajal, kui proua ema diivanil hinge vaakus ja püüdis Väga Tähtsale Isikule riietusesemeid tellida (öudne piin!), hakkas inimene pörandal lihtalt istuma:
IMG_20171004_135030

Hospitalikogemus

Esiteks: siinpool sood on köik okei. Lihtsalt nädala alustuseks sobitus ilusti üks ekspromt haiglapeatus pärast seda, kui Täppisik eile hilisöhtul suure paanika ja nutuga ärkas, hääl kähe, kole köha (kuulsn nüüd selle ‘paukuva’ vöi ‘haukuva’ köha ära, millest igal pool kirjutatakse ja mille eest hoiatatakse) ja ei saanud hingata.

EMOst mul olid kenad mälestused ja seega oli möneti kummaline keset ööd seal leida vaid turvamees, kes meist kusagile teatamas käis. Mönusa peaaegu kolmveerandtunnikese saime seal inimtühjas eesruums siis oodata. Ei olnud nii, et ootaa aeg venib – kell liikus minu meelest ülikiirelt, aga lihtsalt kummaline on istuda, unine a kööksuv laps süles. Kummaline just seetötu, et mitte keegi ei vaadanud meid üle ega andnud meie olukorrale hinnangut – aga mis siis, kui oleks olnud mingi eluohtlik olukord?

Meis vöörustanud öde oli hästi armas – nagu ka kogu muu personal, saan ainult kiita.

Lastearst pani diagnoosi (äge larüngiit) üsna kiirelt ja siis läks juba ludinal – kohe sealsamas EMOs inhalatsioon, siis lasteosakond ja palatisse.

Inhalatsiooni osas tekkis mul küsimus, millele varemgi olen möelnud. Miks nii vähe räägitakse? Ses möttes, et… antakse asjad kätte – laske lapsel hingata! Noh, kuulen ja kuuletun – aga MIDA ta hingab? Kuna midagi ei öeldud, siis ei hakanud ka küsima, oletasin, et ju siis harilik füsioloogiline lahus. Loogiline. Palatisse jöudes küsis sealne öde lapse punaste pöskede kohta ning nentis, et need vöivad tuleneda adrenaliinist. Mina selle peale oma ajus muidugi: ‘jajaa, see adrenaliin, mida Täpi neerupealsed köik selle jahmerdamise peale toodavad, jajaaa…’ – ei! Järgmisel päeval küsis arst, et ahah, tehti adrenaliini ka, jah? Nii olla paberites kirjas. No kui keegi seda suutis kirja panna, miks ta siis mulle seda öelda ei saanud. No lihtsalt, et nüüd hingab laps füsioloogilist lahust koos adrenaliiniga, see leevendab turset. Kohe meenuski, et sama möte on mul olnud köikide vaktsineerimiste puhul, samuti perearsti visiitidel. Köik ülimalt toredad inimesed, aga no öelge kaks sönagi! Kaalu ja pikkuse numbrit ma pean iga kord välja pressima (ausalt!), asti kuulamise, katsumise jm uurimise tulemuse kohta ma lihtsalt oletan alati, et on ok – ei mingeid kommentaare. Vaktsiinide puhul oleks tegelikult ju üsna lihtne märkida ära, et difteeria ja läkaköha, ilmneda vöib loidus, vaadake möned päevad. Ma möistan küll, et köik need tuhat nelkümmned inimest soovivad seal kabinetis iga päev oma kommentaari kuulda, aga ma arvan töesti, et see ongi üks oluline asi – töstab teadlikkust, kaasab jne…

Aga tagasi läinud ööpäeva sündmuste jurde.

Köige rohkem aga üllatas mind kaks asja:
– pisike patsient ise. Pärast ärkamisjärgse paanika möödumist ja veendumist, et teda enam pikali ei asetata (sest nii oli hingamine täiesti vöimatu) oli Täpp uskumatult asjalik, rahulik, isegi röömus. Uuris EMOs pöhjaliklt kogu ümbrust, tegeles Seda köike hoolimata enda väga kehvast enesetundest, stressist ning näiteks ka väga suurest väsimusest – EMOsse jöudsime umbes kell pool kaksteist, lastearstini jöudsime kell veerand üks… Inhalaatoriga tegi koostööd laitmatult, köik kiitsid, ise imestasin. Öösel ja päeval igasugused kraadimised, torkimised, kuulamised, katsumised, kurguvaatamised jm – köik kannatas rahulikult ära, isegi näpuvere vötmise – ei piiksugi. Aeg möödus suuresti kahekesi naerdes. Lihtsalt täiesti uskumatu.
– enese rahulikkus. Ehmatav oli see paanikaga ärkamine. Aga pärast seda – totaalne rahu. Ma arvasin, et sellises olukorras, eriti veel haigemajas olles kaob igasugune jöud, aga sel korral küll mitte. Ra-hu.

Nüüd oleme kodus. investeering inhalaatorisse on tehtud (üks neid asju, mille kohta ma leidsin,e t see peaks olema igaks juhuks olemas – ja mlleni me siiski jöudsime alles nüüd), Täpi hingamine on omajagu parem. Hoiatati, et järgneb sama viiruse paketis veel suur nohu ja köha – ootame siis neid. Öue mönda aega ei saa, mis paneb mind, jalutamishullu, tundma, et sama hästi oleks vöinud mind poolemeetrise ketiga aiavärava külge aheldada…
IMG_20171002_124410
FOtojäädvustusel on näha löunauinakut magav lörisev Täpp ja suur hulk inventari. Vaadake, millise lavatsi peal me magasime. Tegelikult oli olemas ka vörevoodi, aga eiei, vööras kohas ja kööksuva köriga ma Täppi sinna küll ei töstnud. Vaid esiteks turvasin vöödi lahtise serva lisateki ja padjaga ja teiseks valvasin kogu öö ta und, vöpatades iga vähimagi liigutuse peale hirmust, et kukub voodist alla.

 

Uued andmed

Üleeilse tohtrilkäigu informatiivne osa:
kaal: 10.83 kg
pikkus: 71 cm
peaümbermööt: ei öeldud ja ma klassikalise introverdina ka ei küsinud. Eks tuleb endal sentimeetririhm välja tömmata.

Kitlid kiitsid taaskord Täpi juukseid – just pikkust, mitte soengut. See viimane tahaks nagu tuunimist saada, kisub metsikuks…
Sobrati tal ka A pulgaga (tuntud ka kui spaatel…) kurgus, mida Täpp stoilises rahus sündida lasi. Kui tekkiski mingil hetkel väike okserefleks, mis siis, ka sellest ei tenud ta draamat ja tsillis edasi, pulk suus.
Köik kiideti heaks, ühesönaga. Uuriti toitmise kohta, tunnistasin, et natukene aega nüüd on juurikad mängus olnud – ka see kiideti heaks.

Leidis aset ka vaktsinatsioon, torgiti kaks korda. Esimese, mittekibeda süsti ajal Täpp oma tähelepanu enam mänguasjadega hajutada ei lasknud ning vaatas tösise tähelepanelikkusega arsti, nöela ja ka süsti tegemist ennast. Teine, kibe süst töi ikkagi väikese nutumomendi, önneks oli päästev vahend (ema süli) kohe käepärast. Kogu järgnev päev oli päikest täis, kena ja soe.

Mis aga juhtus täna öösel, on siiani arusaamatu. Kell veerand viis hakkas Täpp nihelema, niisama rahustamisele ei reageerinud, söögipakkumisele (mis sel kellaajal alati tänulikult vastu vöetakse) vastas näksamisega. Ja siis hakkas nutma. Sellist nuttu polegi kogenud. Sai proovitud absoluutselt köike, miski ei lohutanud väikest väga väsinud ja kurba Täppi. Löpuks uinus puhtast kurnatusest mul süles ning magas voodisse sokutatuna kella kolmveerand seitsmest kolmveerand kaheksani. seejärel soostus veidi toituma – ja edasine päev kulges üsna samamoodi, nagu varahommik – nutt ja hala, leppimine ainult süles olles, ei mingit söömist ega magamist. Löpuks tuli uni nii kella poole viie paiku, põõnasime koos.
Ma täitsa annan endale aru, et paljude jaoks ongi enamus sellest titebisnesist selline, täis nuttu ja muret. Aga meil pole nii olnud mitte ühtegi korda. Senini on esinenud täpselt üks nutuga öö – Täpp oli siis veel päris pisike ja see kestis poole üheni öösel.
Eks vaatame, kuidas edasi. HEtkel ma oletan siiski, et seda murelikku olukorda on vöimalik vast seostada kolmapäevas vantsineerimisega. No loodame parimat siin köik igatahes.

Kuus kuud ehk pool aastat ehk no terve tükk elukest…

Sünnipäeva veetis Väga Tähtis Isik vanemliku instantsiga torti ja brokolit vitsutades (kellele mida, khm…) ja seejärel peenes basseinis ujudes.

Mis meeldib kuuekuusele inimesele:
– hüpitamine;
– vannis jalgadega kogu vee mahapeksmine, endal seejuures väga keskendunud ilme;
– köhuli olles ennast käpuli ajada – nii, et keha toetub pölvedele ja sirgetele kätele
– eelnimetatud asendis ennast köigutada, vedrutades kordamööda kumbagi kätt küünarnukist – eriti hea, kui saateks kölab muusikapala;
– köhuli olles end käe ja jala viibutamise abil tasakaalust välja viia ja siis niimoodi külili, vahepeal peaaegu selili kööluda;
– kui talle lauldakse. Erilist vahet ei tundu olevat, mis laulu;
– nätsutada aurutatud porgandit;
– kui proa ema kärutamise ajal keelt näitab. See ajab ohe homeeriliselt naerma.

Mis ei meeldi kuuekuusele inimesele?
– kuku-kuku-mäng. Kordasin äsja suvist katset – hoidsin rätikut näo ees ja piilusin selle kõrvalt välja ootuses, et laps väljendaks röömu oma väga vöimeka ema üle, kes on suuteline kaduma ja taas tekkima. Laps vaatas seda pulli tösise näoga, vedas siis suu köveraks ja hakkas nutma;
– kui mänguasjad kutsumise peale ei TULE.

Oskuste kohta ma olen jooksvalt ülevaadet andnud. Keeramine-pööramine on vesiselge igatpidi. Kuu vöi enam tagasi hakkas ta end käpuli ajama ja see kunst on ka käpas. Pintsetihaaret harjutab hoolega, kohe näha, kuidas püüab pöidla ja nimetissörme abil haarata (välja ei tule, järgneb katse käega – ja ebaönestumise korral kärsitud tugevad löögid rusikaga…). Lusikat nähes haara bkäega selle poole ning teeb suu pärani lahti – sellega on talle teisest elunädalast alates vahelduva eduga d-vitamiini antud, seega tuttav lugu. Artikulatoorse praktika osas – mina seda paljuräägitud ‘aguu’ häälitsust kuulndu ei ole. Küll aga ‘tähh!’, ‘ädähhh!’, ‘ädädädäää’,’ääiäiäii! (ärrituse väljendus juba esimesest elukuust vst),

Magamine? Hiljuti just oli öö läbi magamise periood. Kahjuks sai see läbi. Täna, oma sünnipäeva ööl äratas isik oma proua ema lausa kolmel korral (pärast südaööd, pärast kahte ja viie paiku…), seega sama seis, mis palju kuid tagasi. Vöime möelda, et nii soovis ta märkida ära poole aasta möödumist oma vanemate senise elu absoluutselt köige unetumast ja sündmusterohkemast ööst.

Pikkus ja kaal selguvad tuleval nädalal, subjektiivselt tundub, et mölemat on juurde kogunenud.

Ahjaa – ja kaks hammast. All. Kastatakse sihtotstarbeliselt.

Ja üleüldises möttes… Vaatan vahepeal klippi, mis sai tehtud, ui täpp oli nii kümnepäevane  – pea tudiseb, nina on natuke lömmis (kirjandusik liialdus) . Selle ajaga vörreldes on toimunud ikka uskumatud muutused…

Tubli, väga tubli töö, väike Täpp! Palju önne!
IMG_6005

Uuendusi söidupraktikas

Täna, 22. septembril, kenal vananaistesuve (ma loodan) päeval toimus see, et Täpil viskas löpuks löplikult üle selline konvensionaalne vankrissöidu asend nagu lamamine. Ta on mönda aega juba ärritushetkedel vankris enda väänanud selge sooviga sealt välja murda. Täna laabus söit väga meeleolukalt, inimene magas esimese pooltunni ja järgneva poolteisttunni vaatas möödvaid puid ja proua ema, näris karu jalga ja lökerdas selle köige juures lakkamatult ja nakkavalt. Ja siis, igasuguse hoiatuseta oli tema pea näha ootamatus kohas kaarvarju nurgas – ja järgmisel sekundil demonstreeriti (poolkiilakat, kui müts seda näha vöimaldanuks) kukalt. Pöhjus: Täpp oli end vilkalt köhuli keeranud ning jätkas söitu selles asendis. Ma teisi selliseid näinud ei ole, seeega ilmselt eksisin kärutajate koodeksi vastu, aga nii me siis igatahes liikusime – Täpp eespool, suu körvuni, täpikeelne jutuvada lakkamatult käimas, ise aeg-ajalt üle öla vaadates, et kas ma ka ikka jöuan. Ja no mina siis vankri juhtrauaga järel sörkimas.

Vöimalik, et tuleb hakata vaatama lähemalt seda osa vankrist, millel rihmad külejs on…

Päristoitumist alga!

Ma nüüd tunnistan üles, et Täpp on tegelikult teinud oma esimse sammukese pärissöögi söömise suunas… See tähendab siis seda, et
– augustis millalgi vankriga Saaremaal jalutades andsin talle ühe hernekauna kätte. Loomulikult oskas ta seda vaid imetleda ja lakkuda. Kahtlustan et isegi selle maitse ei erinenud väga tavapärase närimis-Sophie (jajaa, ka mina…) vöi elevandisaba maitsest;
– eelmisel nädalavahetusel jälle Saaremaal andsime talle, kes ta väga suurt huvi ilmutas, kätte üks päev terve kurgi (välkkiire kahe käega haaramine, otsapidi suhu surumine ja entusiastlik lakkumine) ja teine päev minu pooliku valge klaari (lakkumine – kogu näoga…. ma ei tea, kuidas, aga jah, see on vöimalik);
– eile tassisin tuppa söögitooli (mille härra isa, olgu ta kiidetud, kusagilt aasta tagasi leidis, üle lihvis, ölitas ja oma aega ootama jättis…), sest no märgid näitasivad, et varsti on aeg;
– kui tool juba toas oli… tuli kange kiusatus proovida, kas Täpp sinna ka istuma sobib. Sobis;
– Kui juba istumine nii kenasti välja tuli… tekkis kiusatus proovida, kas ta ka laualt asju vötma ulatub… Katsetamiseks vötsin kurgi, mis koosneb ju peamiselt veest ja mille pehme (st kahe pisikese hambaservaga töödeldav) osa oma püdeluses ei paista kuigi ohtlik. Sellet ilusast kangikesest sai ta kätte täpselt pool kurgisisu ning määris selle mööda oma silmnägu laiali. Kas midagi ka alla neelati, pole kindel.
– täna: ahjus küpsetatud suvikörvits, kartul, porgand. Suvikörvitsa lutsutas inimene mönuga ära – ja nüüd ma olen kindel, et midagi sellest neelati ka alla. Üldse, see mäng meeldis talle väga. Sai kohe pihta, mida nende värviliste jubinatega laual möeldakse.

Vaatame siis nüüd edasi.

Ausalt öeldes on see söögiteema veidi segadusttekitav. Ma arvan, et olen nüüdseks läbi töötanud vist köik materjalid, mis sel teemal saada on. Tahkete toitude tutvustamise meetoditest köige loogilisem tundub mulle see, mida eesti keeles tuntakse näputoiduna, inglise keelne maailm kui baby-led weaning. Mitte seetöttu, et see on popp vaid setöttu, et see on loogiline. Inglaste termin viitab beebipoolsele juhtimisele, mis peaks siis tähendama, et köik toitumisega seonduv lähtub lapsest endast. See on loogiline miks?
Sest ka imetamine toimub samamoodi, see on ainus vöimalus – vägisi imetamine on vöimatu. Laps otsustab ise, millal, kui palju, kui kaua ja mil moel ta sööb.

Teiseks – näperdamine, eriti erineva suuruse ja tekstuuriga asjade näperdamine koos vöimalusega neid maitsta (ja neil töesti ongi erinev maitse, mitte nagu plastmassil…) arendab väga hästi lapse peenmotoorikat – ja see omakorda on otseses seoses igasuguste keerukate ajadega ajus, muu hulgas könelemine.

Kolmandaks – ise sööte kummalise värviga ja tekstuurituid püreesid hea meelega? No püreesupid on aastaid juba popid, ok – aga mina näiteks armastan aru saada, mida ma söön. Näha. Tajuda. Seega oleks üsna silmakirjalik lapse liha+lillkapsas+porgand saumikseriga ebamääraseks plögaks suristada ja siis eeldada, et ta röömsalt seda sisse vohmib.

Neljandaks. Tükid tulevad mängu varem vöi hiljem ju nagunii. Parem siis juba algusest peale tutvuda toidumaailmaga nii, nagu see on. Et noh – porgandipüree on tore küll, laps öpib ära, et see on ohutu ja seda vöib süüa. JA siis tuleb päev, kus talle vaatab taldrikult vastu ehe jupike oranzhi piklikku porgandit. MIKS see peaks tal assotseeruma juba öpitud püreega?

Viiendaks – söömistehnika. Püree puhul paratamatult tuleb alguses kellelgi teisel lusikat hoida ja toidetavale isikule suhu suunama. Sel juhul ei saa inimene ise üldse mingit infot selle kohta, mis, kuhu, kui sügavale, kui palju, millal ja kuidas tema suhu jöuab. Aga kui me ise endale midagi suhu paneme, siis me eelistame seda infot ju omada? Igaüks vöib seda katset teha, lasta kellelgi teisel end lusikaga toita. Päris kaootiline kogemus, eks – ja löpuks ju vötad ikka ise ohkjad üle.

Nii, ja segane osa? Palun:

Millal? Köik kirjutavad, et umbs alates kuuendast kuust. Samuti kirjutavad köik, et siis, kui laps ise situb. Noh – pooleaastane ei istu enamasti. Mina otsusatsin, et see tähendab tite vöimekust enamvähm sirgelt püsida selle lühikese aja söötmistoolis. Seda ta suuda väga ilusti.
Mida? Köik kirjutavad, et katsetada iga toiduainet nö isoleeritult 1 nädala jooksul. Samuti kirjutavad köik, et laps peab ise saama valida jupikesi laualt, seega mitu toitu korraga ette anda. Vastuolu. Olgu ka öeldud, et seda ‘beebi ise valib talle ohutuid toiduaineid’ ma ei usu. see on ilmselt pigem juhus. Ta ju ei valigi seda porgandit kui toitu vaid kui toredat värvilist jupikest.
Mina otustasin, et kur, suvikörvits ja muud sellised asjad on allergiaohutud ja meil pole peres erilist allergiatausta. Seega, segamenüü it is.
Lisaks veel see liha jutt. Köik kirjutavad, et liha peaks laps saama KINDLASTI kuuendast kuust. Samas kirjtuavad köik, et enne poolt aastat ei soovita üldse midagi peale piima. Ja samuti – enne liha tuleks kögiviljadega harjutada, seega liha alles seitsmendal-kaheksandal kuul… Otsustasin: paanikat ei tee, alustan juurikatest, vaatame, kuidas läheb.

Aa, ja miks ma  ei küsi seda köike oma perearstilt? Sest seal soovitati mäletatavasti lapsele rusika asemel lutt suhu sokutada. Pole vaja neid segadusse ajada.

Näriline

Noh, täna, 10. septembri hommikul ilmutas ennast väikese Täpikese suur saavutus – esimene närimisinstrument ehk hammas. Huvitav. Ei mingit draamat vöi suuremat kisklemist, paistestust, nou ja palavikku – lihtsalt eile hariliku sörmenärimise ajal polnud midagi tunda, järgnes natukene rahutum öö – ja täna hommikuse seisuga vöiks Täpp pöhimötteliselt juba vorsti otsast tükke haugata. Tubli töö.

Inimeseks saamise sammukesed

Noh, tänaseks on Täpil juba paar päeva olnud selge nipp, kuidas köhuli, st toenglamangus (käpad sirged, pea püsti) köht maast lahti saada. Tuleb tömmata jalad köhu alla köveraks ja siis küür selga. Saavutatav asend näeb välja täpselt nii, et körvaltvaataja arvates vöiks sealt kohe liikvele minna. Aga seda ta veel ei tee. Vähemasti otse mitte. Tagument ees, seda küll. #käpuli