Ma ei mäleta, kas on juba mainitud, aga – kodaniku kasutatavaid sönu enam üles lugeda ega tähendada ei jöua ammu. Neid on kaugelt liiga palju. Vahepeal oli möte, et panen kirja igapäevases käibes olevad 2 – mitmesönalised fraasid, aga praegu tundub, et ka see rong näitas juba tagatulesid. Inimene lihtsalt suhtleb igapäevaselt, mugavalt. Peab maha vestlusi. Kasutatavad väljendid ongi kahe-, enamasti kolmesönalised. Sekka ka lausa neljasönalisi esitusi, milles tunduvad esinevat suisa möned lauseliikmed. Kohe, kui näide esitatakse vöi meelde tuleb, panen kirja. Kesse muidu ikka usub.
Nalja saab nagunii. Ükspäev istusin elutaoas (püüdes mudugi järjekordselt haltuuraotsa lahendada…), inimene tuias öues, austades proua ema möningate asjakohaste visiitidega. Ühe teemaks oli kulinaaria – inimese tulekut saatis kordamine: ‘Poom! Poom!’. Kohale jöudes selgus muidugi, et kätte oli juhtunud puu all omajagu päevi looduse meelevallas vedelenud puuvili, üks pool mädanenud, teine kaunilt hallitusega kaetud…
Teise visiidi teemaks tundus olevat mood, aga oli vist siiski pigem bioloogia. Nimelt kuulsin juba eemalt, et lähenes teaanne: ‘Emme aita mutsi äja! Emme aita mutsi äja!’. Saabudes esitleti prouale igatahes tammetöru, millel kübar viisakalt peas. Miks küll, sellise soojaga. Emme aitas.
Niipalju verbaalsest edasiminekust. Tervise koha pealt saagu talletatud, et mönda aega valitsenud närvilisem meeleolu isiku norskamise töttu on nüüdseks, pärast ninatohtri külastamist, vaibunud. Norskamine (no täpsemalt nimetaksin seda siiski lörinaks, need olid üsna uskumatud hääled, mida sealt kuuldavale tuli…) teatavasti ei saanudki tekitavda väga mingit muud ootust kui et nüüd ongi vajalik noaga asju parandama minna ning mingeid suurenenud elundeid kärpida…. Öudne. Ma jöudsin juba kogu asja detailides läbi/ülemöelda – haiglasoelmise, paranemise (selle, kuidas ma ka haiglas halturtsikut teha saaksin…). Köik vöibolla ei tea, aga minu jaoks on kogu see nina- ja üldse näopiirkonna majandus väga tundlik lugu, ei kannata isegi möttetasandil.
Igal juhul hellitasin ma pisikest lootust, et äkki on punane söstar ninna läinud. Ja nosplitohter kinnitaski just seda versiooni. Et mingi orgaaniline värk, mis on juba ikkagi lahti pääsenud ja edasi liikunud. Seda versiooni kinnitab minu info sellest, et lörin on vaiksemaks jäänud. No igal juhul, noaga kallale ei tulda.
Tervishoiu asjust märgime, et inimene a) nöuab öhtuti valjuhäälselt hambapesu; b) nöuab öhtupoolikuti valjuhäälselt lalutama minemist; c) toitub aastaajale kohaselt peamiselt pirnidest ja ploomidest; d) nöuab igal vöimalikul hetkel nohu (mereveespreid ninna – asi, mida äsja püüti vältida meeleheitliku vingerdamise ja metsiku röökimise meetoditel) ja aulu (füsioloogilise lahuse inhalatsioon – asi, mida äsja püüti vältida meeleheitliku vingerdamise ja metsiku röökimise meetoditel).
Boonusreana olgu mainitud, et isiku muusikalisse repertuaari näib hetkel kuuluvat mitu lugu: Konnalaul (‘Meie söber konnake…’), kalalaul (‘Mull-mull-mull-mull väiksed kalad…’), tudulaul (‘Mina ei taha veel magama jääda…’). Lisaks fragmendid tundut lastelaulust ‘Pödra maja’ – vähemalt vöib nii oletada, sest vahel on omaette laulda üürgavast suust kuulda, et ‘Kopp, kopp, tee lahti, ukse taga…. jänes… uuuhuuu….’ jne. Väga meeleolukas on sellist esitust kuulata läbi isiku enda poolt äsja kinni löödud välisukse…
Kui muidu kantakse konnalaulu ja kalalaulu ette duetina, st nii, et proua ema esitav fraasi esimesed sönad, Ärtu viimase(d), siis vahva vaheldusena palusin inimesel enesel tudulaulu laulda. Tuligi, algus täiesti originaalilähedaslet, edasi omal viisil: ‘Mii-naa heii-taaa…n pii–kaa-liii! Heii-taaan pii-kaa-lii…’.
Noh, harilikel päevadel löbustab meid ka lakkamatu ja omaloominguline ‘Ääbu-ääbu-äääbuuu!’
Päevakorras on plaan A. 